Millised arengud toimusid välispoliitikas lõppenud aastal Ameerika Ühendriikide, Hiina ja Venemaa vahel? Mida tähendab see Euroopale ning kuidas edasi liikuda, kui globaalses mõjuvõitluses kipub Euroopa USA ja Hiina vahele jääma? Kuku raadio «Välismääraja» erisaates vaatasid möödunule tagasi ja andsid hinnanguid Hannes Hanso, Raivo Vare, Lauri Almann, Liisi Karindi ja Hannes Rumm.

USA ja Hiina omavahelises suhtlusele annab tooni ikkagi president Donald Trumpi isik ning tema kannapöörded. Kui ametisse astudes sai Trump Hiina esimehe Xi Jinpingiga hästi läbi, siis sellise ulatusega kaubandussõda ja tollide kehtestamine tuli vast kõigile üllatusena, mõtiskles Liisi Karindi. Raivo Vare nõustus Karindiga, kuid tõmbas pildi laiemaks: «Ühendriikide kui terviku lähenemine küsimusele nimega Hiinale on olnud juba pikemat aega olnud täiesti ühesugune. See on preventiivne ja tõrjuv.» Tänaseks on Hiina tsementeeritud USA põhivastaseks kõikides ametlikes dokumentides.

USA kaubandusettevõtted on kaua kurtnud, et nende intellektuaalomandit varastatakse ja tooteid kopeeritakse Hiinas, selgitas Karindi. Ühendriikide ja Hiina vahelise kaubandussõja taga on aga ikkagi võitlus maailma liidripositsiooni eest. Hiinlased ise näevad seda ennekõike kontekstis, et USA tahab piirata nende militaarset ja tehnoloogilist arengut. 

Vare kirjeldas, et eelmisel aastal nägimegi mitte enam võitlust kahe riigi vahel, vaid keskuste võitlust ennekõike majandusvõimu nimel. «Euroopa on siin kahe vahele jäämas,» nägi Vare ohtu. «Hiina on nii palju tõusnud. Esimest korda nägime seoses Huaweiga, kuidas tehnoloogia on tulnud Hiina argumendiks. Täna juba hakatakse arutama, et maailmas tekivad kaks tehnoloogilist platvormi ja üks neist on Hiina [käsutuses]. Ameerika Ühendriigid arvavad, et nad saavad üksi, ilma Euroopata hakkama. See on see koht, kus me näeme suurte globaalsete protsesside arengut.»

Euroopas on tajutud, et peame olema jõulisemad ja selle pärast ka ühtsemad suhetes nii ameeriklaste kui hiinlastega, ütles Rumm. USA president Donald Trump on oma ametiaja jooksul teinud pea kõik mis võimalik, et oma Euroopa liitlasi solvata. «Euroopa jaoks on siin hästi oluline mõttekoht. Nüüd, kui tõenäosus on päris suur, et Donald Trump jätkab ikkagi veel neli aastat, kuidas saab Euroopa Liit toimida olukorras, kus on oma eelkäijatest täiesti erinev USA president ja kuidas oma käitumist kohendada niimoodi, et eurooplaste huvi uues olukorras kõige paremini kaitsta.»

Sanktsioonide mõju Venemaale

Kui USA jaoks on põhivastaseks Hiina, siis Euroopa huvide ja enesekuvandi jaoks on olulisem Venemaa. Rumm meenutas, et kui Euroopa Liit kehtestas 2014. aastal sanktsioonid Venemaale, siis ka optimistlikumalt meelestatud inimesed pakkusid nende kehtimisajaks pool aastat või aasta. Kuus aastat hiljem on sanktsioonid ikka jõus.

Alati võib võtta mõne Euroopa riigipea või valitsusjuhi arvamusavalduse ning hakata selle pealt naeruvääristama Euroopa üksmeelt, aga tegelikult tuleb hinnata tegusid, argumenteeris Rumm. Näiteks palju kritiseeritud Emmanuel Macroni avaldus NATO ajusurmast oli ajendatud sisepoliitilisest survest Venemaaga suhteid parandada, kuid NATO tippkohtumisel ei hakanud isegi Macron vaidlustama senist Vene-poliitikat.

Kui küsida, kas sanktsioonid on olnud edukad, siis mõõtmiseks tuleb paika panna sanktsioonide eesmärk, ütles Almann. Mitte keegi tegelikult ei taha, et Venemaa majanduslikult kokku kukuks. Euroopa seisukohaks on, et meile ei meeldi see, mida Venemaa Krimmis on teinud. 

«[Sanktsioonid mõjuvad] nii Venemaale kui ka omaenda majandusliku lobi ettevõtetele, kes tegelikult tahaksid teha Venemaal äri. [...] On suhteliselt efektiivne mõjutuskanal, kui suured Prantsuse ja Saksa ettevõtted ei saa teha neid tehinguid Venemaal, mida nad tahavad, siis me riikidena hoiame nad sellest asjast eemal,» tõi Almann välja, et Euroopa ühtsusest sanktsioonide jõustamisel on kasu ka valitsustele kodumaise lobi tõrjumisel. 

Teise oluline funktsioon sanktsioonidel on olla hoovaks, mille abil Venemaa tegevust kritiseerida. «See on teema, millest rääkida, kui tuleb välisminister Lavrov või president Putin või peaminister Medjedev. Kui see laua pealt ära võtta, siis nad tahavad midagi muud. See on hea ajatäide. Ja selles mõttes on sanktsioonid oma rolli täitnud.» 

Venemaad on Euroopale vaja võimestava faktorina globaalsel mängus eri keskuste vahel laveerides, rõhutas Vare. Kui vaadata, mida teevad Venemaa majandusplaneerijad, siis nemad lähtuvad eeldusest, et veel mõned aastad võivad sanktsioonid kehtida. «Kõige kauem prognoositakse 2026. aastani.»