Eiki Nestor

FOTO: Peeter Langovits / Postimees

Erakondade maailmavaateline arendus jääb alati kängu, kui me neile riigieelarvelise raha kasutuse asjus ettekirjutusi ei tee, kirjutab riigikogu liige Eiki Nestor (SDE).
 

Muinasjutud on ju ikka ilusad kuulata. Ei ole raske aru saada, kes hea ja kes paha, ning mis kõige tähtsam – kõik need on õnneliku lõpuga.  Teadmine, et erakonnad võiksid oma tegemisi rahastada ­ainuüksi liikmemaksudest, on kindlasti populaarne.

Kahjuks aga ka sama lihtsameelne kui uskuda, et ühte väärtlugemist pakkuvat kultuurilehte saaks välja anda ilma riikliku toetuseta. Sellegipoolest aplodeerivad kõikide erakondade peasekretärid liikmemaksu teema tõstatajatele.

Tuleb alati kasuks, kui keegi erakonna liikmetele nende kohustusi meelde tuletab. Usun ka, et ülalmainitud ettepaneku tegijatel polnud mõttes avardada skeemimeistrite võimalusi. Kahjuks aga tegelikus elus nii see välja näeks.

Tuleb tunnistada, et tõrkevabu reegleid erakondade rahastamises demokraatlikes riikides välja mõeldud pole. Vähem probleeme on olnud maades, kus piiranguid suhteliselt vähe, aga see-eest süsteem läbipaistev.

Nooremad demokraatiad kipuvad rohkem keelama ja reegleid sättima. Seejuures jääb tema kõrgeausus valija kaunis osavõtmatuks, kui keegi neist keeldudest ringiga mööda käib.

Vanades demokraatiates oleks mõeldamatu, et linnapea koos linnavalitsusega üllitab jõuludeks teleklipi. Erakond vahetaks sellise linnapea koos linnavalitsusega järgmisel päeval välja kui maksumaksjate raha raiskaja. Vastasel korral oleks kaotus valimistel möödapääsmatu.

Linnapea jõulukaart sobivas suuruses ja kogustes oleks arusaadav, teleklipp aga mitte. Meie valija poliitika tegemise kultuuri ja kultuuritust sellisel tasemel veel ei hinda ja ehk on veel ka vara seda loota.

Mitmete vanade demokraatiate eeskujul toetatakse ka Eestis erakondi riigieelarvest ja seda juba mitme aasta vältel. Siinkohal oleks paslik küsida, milline oleks poliitika tegemise viis Eestis siis, kui seda kindlasti ebapopulaarset otsust poleks langetatud? Kõiki kohalikke olusid hinnates julgen väita, et ka siis oleks meil kindlasti demokraatlik riigivalitsemine. Ainult et erakondi riigikogus ei oleks mitte neli – mis niigi ebamõistlikult väike arv –, vaid näiteks kaks.

Vabariiklik Erakond ja Demokraatlik Partei ning võite ise arvata, kes oleksid nende liidrid ja millistele valijarühmadele nad toetuksid. Lisaks sellele hulk väikeparteisid, kes valimiskünnist ei ületa, ja maailmavaatelisi liikumisi, kes parema väljundi puudumisel okupeeriks pankadeesist linnaruumi.

Ma ise kuuluks ilmselt viimaste hulka ja protesteeriks seal kaheparteilise riigivalitsemise vastu, kus maailmavaatel ja seda kandvatel inimestel poleks poliitika kujundamisele vähimatki mõju. Selle eest aga kujundaks Eesti poliitikat suurus nimega «raha», seejuures mitte küll maksumaksjate, vaid huvirühmade oma.

Mulle selline poliitika tegemise viis ei meeldi kohe üldse mitte, sest inimese võimalused kujundada poliitikat peavad lähtuma arusaamadest ja tõekspidamistest ehk maailmavaatest, mitte niivõrd rahakoti paksusest. Seejuures pole ma sinisilmne ega usu, et huvirühmade soov poliitilisi otsuseid mõjutada kuskile kaoks, sõltumata sellest, millised need meie erakonnad on.

Tänu sellele aastaid tagasi langetatud otsusele saame rääkida Eestis eelkõige maailmavaatel põhinevast esindusest parlamendis. Kui veidigi huvi tunda, siis näete, et mitte kõigis meie saatusekaaslastes riikides pole asjad niimoodi läinud.

Täiesti õigustatud on küsimus, mida siis erakonnad neile riigieelarvest antava rahaga teevad, sest kehtiv kord sisuliselt kohustusi selle raha kasutamise osas neile ette ei kirjuta.

Palkavad töötajaid, arendavad struktuure, toodavad klippe, flaiereid ja meeneid, mida teile valimistel jagatakse. Erinevalt teistest kolleegidest mittetulundusühingute maailmas tahavad erakonnad olla ka valimistel edukad.

Seda neile pahaks panna näib nagu ülekohtune, või kuidas? Ja kui aeg ja raha võimaldab, siis arendavad ka maailmavaadet, teevad pikemaajalisi kavasid ning arendavad suhteid kolleegidega.  

Erakondade maailmavaateline arendus jääb alati kängu, kui me neile riigieelarvelise raha kasutuse asjus ettekirjutusi ei tee, sest lühiajalised huvid kipuvad alati pikemaajalisi ületama. Seega võiks ju reeglid paika panna ja küsimuseks jääb, kuidas seda teha?

Eelkõige tuleks viia miinimumini oht, et pikemale arengule suunatavat raha ei kulutataks järgmiste valimiste tarbeks. Põhiseaduskomisjoni algatatud DASAde eelnõu ei annagi seda raha erakondadele, vaid sihtasutustele.

Seejuures peavad viimased maksumaksjale selgelt välja ütlema, millise maailmavaate arendamiseks nad loodud on. Aktiivselt poliitikas osalevatel tegelastel on keelatud huvide konflikti vältimiseks kuuluda sihtasutuse juhatusse.

Maksumaksjate nimel kontrollib kogu seda asjandust sama komisjon, mis erakondigi.  Sisuliselt algusjärgus olev arutelu riigikogus peakski keskenduma just küsimusele, et see raha saaks sihipäraselt kasutatud.

Piiri tõmbamine valimistele suunatud tegevuse ja maailmavaate arendamise vahel ei olegi nii lihtne. Asjaolu, et erakondade kõrval tegutsevad sõsarad hakkavad alluma avalikkuse kontrollile, on tõsine samm õiges suunas.

Meediaruumis on seoses nende sihtasutuste eelnõuga peaküsimus hoopis teine. See on asjaolu, et sihtasutustele suunatav raha tuleb lisaks sellele, mida erakonnad juba saavad. Seejuures ei ole niivõrd taunitav, et nad saavad, vaid et nad juurde saavad.

Arutlejate tähelepanu tahaks pöörata sellele, et sihtasutusi rahastatakse võrdselt, kuna tegu on valimistega otseselt mitte seotud toetusega. Seda erinevalt erakondade toetusrahast, mis sõltub valmistulemustest.  Kuigi selliste sihtasutuste loomise mõte on osa võimuliidu leppest, on püütud eelnõu edasi viia konsensuse alusel. Kriitikutele oleks lihtne vastu tulla, kui sellest konsensusest loobuda.

Seda saaks aga ilmselt teha siis, kui kaks kõige suuremat riigikogu esindusega erakonda selles omavahel kokku lepiksid ja kahest väiksemast üle sõidaksid. Ei oleks vast viisakas, aga see-eest ei paistaks erakonnad häbematutena välja. Muidugi saaksid kaks suuremat suuremeelselt väiksemate kasuks ka loobuda, aga see oleks juba uskumatult viisakas.

Mis aga puudutab 2012. aasta eelarvet, siis mitte ühelgi ministril pole õigust veel loomata sihtasutustele raha jagada, kuni seadus vastu võtmata. Arutelu ju alles algab ja jõustumise kuupäev on tegelikult lahtine.

Lõpetuseks aga suur tänu nii Eesti maksumaksjatele erakondade toetamise eest kui ka Saksa maksumaksjatele panuse eest demokraatia ja maailmavaatelise kodanikukoolituse arengusse Eesti Vabariigis.