Välismääraja ⟩ Arktika militariseerimisel on küsimuseks heidutus

Üha süvenev Arktika militariseerimine tähendab, et Venemaa Põhja-Jäämere rannik on aina kinnisem piiritsoon, kuid see toob kasu kohalikule elanikkonnale, tõi välja Aimar Ventsel Kuku raadio saates «Välismääraja».

Arktika regioon kaotas oma strateegilise tähenduse 1990. aastatel pärast Nõukogude Liidu lagunemist, kui see polnud enam sõjaliselt tähendusväärne tanner. Seejärel hakati piirkonna väärtust ümber hindama, loodi Arktika Nõukogu ning hakati tegelema kliima- ja keskkonnatemaatikaga. Jää sulamine ja muutused Arktika keskkonnas mõjutavad ligipääsu ressurssidele – maavaradele ja uutele navigatsiooniteedele –, mis tekitab uut tormijooksu riikide vahel, kirjeldas Arktika uue tõusu põhjuseid Riina Kaljurand, välisministeeriumi poliitikaplaneerimise nõunik. 

Arktika on siiski ka viimane regioon, kus omavahel mitte just kõige sõbralikumates suhetes olevad riigid teevad siiski koostööd, põhjendas Tartu Ülikooli vanemteadur Aimar Ventsel, miks kujutused Arktikast kui uuest võidujooksu tallermaast on veidi liialdatud. Venemaa, USA ja Kanada koostöövõrgustikust teatakse vähe, kuid see on ka praegu toimiv. Nüüd on võrrandisse lisandunud Hiina, kuid partnerlustraditsioon säilib. Saatejuht Hannes Hanso tõmbas paralleeli kosmosekoostööga, kus planeedil Maa konkurentsis ja isegi vaenujalal olevad riigid on leidnud ühise huvi. 

Mis puutub võimalikesse kaubateedesse Põhja-Jäämerel, siis see kõik on veel spekulaktiivne, tunnistas Kaljurand. Vastuseta küsimusi on palju: mis on kaupade mahud, kas see tõesti on kasumlikum kui vana tee, millised kaubakoridorid tuleb välja ehitada Mandri-Euroopas ja mis hinnaga? Kokkuvõttes sõltub vastustest nendele küsimustele see, kas uut kaubateed peetakse otstarbekaks või mitte. Paberile on uusi raudteesid ja ühendusteid joonistatud palju, nende seas ka võimalik Tallinna–Helsingi tunnel. Kuid Norra ja Soome pole sugugi optimistlikud, et Aasia kaubamahud tasuksid ära mahukad investeeringud uutesse taristuprojektidesse. 

Hüpoteetiliste tulevikustsenaariumite asemel saab käegakatsutavamalt rääkida muutustest, mis on juba Venemaa põhjaaladel toimunud. Ventsel, kes on ise palju aega veetnud Põhja-Venemaal uuringuid tehes, tõi välja kaks pööret: Arktika militariseerimine ja Venemaa Arktika olemasolu teadvustamine. Rajatakse uusi või taasavatakse 1990. aastatel kinni pandud sõjaväebaase, mis tähendab, et Jäämere rannik on üha rohkem kinnine piiritsoon. Teisest küljest tähendab see, et taastub kohalik transport ja kõik Põhja-Jäämere asulad ei ole enam maailmast ära lõigatud saarekesed. 

Üha rohkem Venemaa huvidest ja tegevusest rääkimine tähendab, et ka väljaspool Venemaa piire teadvustatakse selle riigi põhjaalade olemasolu. Tasapidi kasvab turism arktilistesse piirkondadesse, ennekõike lääne inimeste seas. 

Kaljurand nõustus Ventseliga, et Arktika militariseerumise katsed tuleb võtta väikse reservatsiooniga, sest sõjategevus Arktikas on kallis ja keeruline, aga siiski pole see päris tühi koht. Venemaa on loonud uue Põhja sõjaväeringkonna ning sinna läheb väga palju investeeringuid. Venemaa Põhja sõjaväeringkonna võimekust peetakse praegu võrreldavaks Norras asuvate NATO vägedega. Koola poolsaarel asub Venemaa strateegiline tuumavõimekus, seal on allveelaevad ja tehakse palju katsetusi. Venelased kardavad praegu kõige rohkem USA täpsusrünnakut Koola baaside vastu. USA vaatevinklist on venelaste meedias ülesköetud hirm asjata. 

Arktika Nõukogu liikmed on seisukohal, et Arktika on madala intensiivsusega regioon ning suure aktiivsusega sõjalist tegevust seal olema ei saa. Seetõttu pole vaja sõjalisi küsimusi ka nõukogus arutada, põhjendas Kaljurand. NATO jaoks on küsimus heidutuses: kas NATO heidutus peaks olema piisavalt tugev, et Venemaa militariseerimisele vastu seista? Liikmesriigid annavad sellele eri vastuseid, kuid juba see, et teema laual on, näitab Arktika regiooni olulisust ka NATO jaoks.