«Sõna on vaba» pusa kandmine oli kevadel sõnum, et president tunnetab meediaväljal tsensuuri või enesetsensuuri teket, mis oli siis oluline samm ajakirjandusvabaduse eest seismisel, ütles Kersti Kaljulaid aastalõpuintervjuus Kuku raadiole saates «Nädala tegija».

Kuku raadio peatoimetaja Hindrek Riikoja sõnul valiti president Kersti Kaljulaid aasta pressisõbraks lihtsustatult öeldes tema kevadel uue valitsuse ametisse astumisel kantud pusa eest, millel oli kiri «Sõna on vaba». «Mida te selle all silmas pidasite või õigupoolest, kuskohast te nägite ohtu sõnavabadusele? Kas te nägite seda poliitikute poolt, ajakirjanike enesetsensuuri poolt või ajakirjandusväljaannete omanike poolt?» küsis Riikoja ja meenutas, et Kaljulaidil oli toona ka plaan kohtuda meediamajade omanikega, aga see ei läinud täide.

Kaljulaid tõi näiteks teravad väljaütlemised Eesti Rahvusringhäälingu aadressil. «Hakkas tekkima jah tunne, et kui mitte tsensuur, siis enesetsensuur võib ühel hetkel meie meediavälja tabada. Kui me nüüd Marko Reikopiga rääkisime ETVs, siis tema valideeris minu toonase tunnetuse ära. Temal oli ka sellel hetkel selline tunne, aga nüüd on see üle läinud. Võib-olla oli see vajalik müks julgustamaks ajakirjanikke ja meediamaju mõtestama ajakirjandusvabadust iga päev. Olukorras, kus öeldakse, et peavoolumeedia on kallutatud. Ma arvan, et sellisena oligi see ilmselt oluline.» 

«Ja ma pean ise ütlema, et ma olin üsna pettunud, kui ma kuulsin, miks ma [pressisõbra] tiitli sain, sellepärast et ma tegelikult enda arvates olen püüdnud olla hästi avatud ja vastata. Tõesti, kui oled kusagil väljas ja tuleb ETV või Kanal 2 või 3 või isegi ei ole pressiesindajat lähedal, aga tahetakse paar küsimust esitada – ma kunagi ei ütle ei. Ma ikkagi vastan, kui vähegi aega on. Ma lootsin, et ma sain selle eest preemia,» selgitas president, et pusa kandmine ei ole tema silmis olnud suurim panus heasse ajakirjandusse. 

«Ajakirjanikud kipuvad ütlema, et olete kohati ninakas, kui küsimus tundub rumal või asjatundmatu,» täiendas Riikoja.

«See ei tähenda ju, et kõik teevad kõiki asju hästi. Ei tee mina, ei tee nemad. Ja ma arvan, et dialoogis tõde selgub,» vastas president. «Aga tõepoolest, mõnikord ongi raske tõsiseks jääda. Mingil põhjusel see kajastub alati, et öeldakse, et president vihastus. Mis tegelikult ei vasta üldse tõele. Tegelikult püüad mitte naerma hakata, kui küsitakse, et kuidas siis ikkagi on, kui kaks naist hakkavad riiki juhtima. Naljakas on ju.» 

«Või küsitakse, et teie ju ikkagi ei puutu reaalsete inimestega kokku. Või et kas te ei tunne puudust poes käimisest. Selliseid vahvaid küsimusi, mis näitavad, et inimeste peades on palju imelikke ettekujutusi, mis ei vasta minu silmis sellele, mis tegelikult on.» Kaljulaid möönis, et tema iseloomust tulenevalt on tal raske jääda tõsiseks selliste küsimuste puhul ja palus vabandust, et tema reaktsioon pole mõeldud küsimuste pisendamisena. 

«Aga ma arvan, et mõne oma olemuselt üdini misogüünse küsimuse puhul teemegi seda, mida Rein Lang soovitas – mõne asja peale äkki ongi hea naerda. Kui oled institutsioon, siis on loomulikult keerulisem seda teha. Nii palju kindlasti ei saa, kui [Lang] oma raadiosaates. Aga mõnikord võib-olla see isegi aitab,» avaldas president lootust.