:format(webp)/nginx/o/2016/02/05/5015135t1heefe.jpg)
/nginx/o/2008/07/02/53554t1h8835.jpg)
Küünlad põlevad. Mobiiltelefonist kostab malbehäälse daami kõnet. Mis sest, et see on lindistus. Mida ta räägib, polegi nii tähtis.
Marti Aavik: aitäh, Eesti Energia!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ta toon ja rütm mõjuvad rammestavalt, juhatavad su meditatiivsele rännakule raugelt sametisse uttu, leidma hingerahu. Seda, mida tänapäeva plinkivas ja kaubandusteateid röökivas maailmas nii raske leida on (pühade ajal veel eriti).
Kui algab Eesti Energia ootemuusika, avame silmad ja näeme küünlavalgel oma lähedasi, kõige kallimaid. Naeratame üksteisele. Erilised elamused on võimalikud ka alkoholi kaasabita.
Kuna elektrita ei tööta WiFi, siis ei saa minna Facebooki ja lapselaps kuulab esimest korda elus, mis vanaisal talle pajatada on. Telekas ei lärma kõigist üle ja viisakas onu Aksel saab esimest korda perepidude ajaloos sõna sellisel viisil, et teda ka kuulatakse.
Kahjuks rikub idülli tohutu ebavõrdsus – kaks Eestit, karm kreenis olek. Raplamaal said isegi eile, sügaval pühadevahel, nautida jõulurahu enam kui seitse tuhat majapidamist.
Pirita linnaosas aga ei katkestanud torm ega monopol räiget elektronide voolu isegi mitte kõige härdamal ajal – jõulupühadel.