Ken Chitwood: islamiriik püüab oma õiguspärasuse tõestamiseks üle võtta ajaloolist tiitlit

Islamiriigi endine liider Abu Bakr al-Baghdadi Foto: /AP/Scanpix

Al-Baghdadi tapmine ei pühkinud veel minema Islamiriigi kalifaadiversiooni. Selle idee elab edasi ja innustab liikumise liikmeid kõikjal üle maakera, kirjutab New Yorgi Concordia kolledži lektor Ken Chitwood veebiväljaandes The Conversation. 

Juba mõni päev pärast Abu Bakr al-Baghdadi surma 27. oktoobril nimetas Islamiriik uueks «kaliifiks» Abu Ibrahim al-Hashimi al-Qurashi.

2014. aastal vallutas Islamiriik suure ala Iraagis ja Süürias ning kuulutas välja «kalifaadi».

Ehkki sajandite jooksul mitmeti määratletud ja rakendatud, seisab kalifaadi idee taga põhimõte tagada õiglane ühiskonnakorraldus vastavalt jumala tahtele.

Islamiriigi kalifaat ei saanud ülemaailmses muslimkonnas kunagi kuigi suurt tunnustust ja nüüdseks on nad kaotanud ka enamiku vallutatud aladest. Ent ikkagi tarvitavad nad oma sihtide poole pürgides endiselt kalifaadi ajalugu.

Globaalse islami uurijana tuleb mul alati, kui ma loen kursust «Sissejuhatus islamisse», vastata küsimustele kalifaadi kohta, mis on suurel määral põhjustatud just Islamiriigi taotlustest.

Segadus kaliifidega

Kalifaadi juhti nimetatakse kaliifiks, mis otsetõlkes tähendab asemikku või järglast. Kõiki kaliife on peetud prohvet Muhammadi järeltulijateks. Muhammad ise kaliif ei olnud: Koraani järgi oli ta viimane ja suurim prohvet.

See tähendab, et jumala sõnumitoojana ei saa keegi Muhammadi asemele astuda. Näiteks kaliife ei ole mitte alati ja kõikjal peetud erilise vaimlise võimu esindajaks. Küll aga on ta Muhammadi äraolekul kalifaadi juht.

Vaidlus selle üle, kes on prohveti õige järglane ja esindaja, algas kohe pärast Muhammadi surma. Enamik toetas Abu Bakri, üht prohveti lähedasemat kaaslast, väiksem osa pooldas aga tema noort nõbu ja väimeest Alid.

Abu Bakri poolehoidjaid hakati nimetama sunniitideks, kes usuvad, et Muhammad ei jätnud järglase kohta mingeid juhiseid. Neid, kes on veendumusel, et prohvet määras tärkava muslimkonna poliitiliseks ja vaimseks juhiks Ali, hakati nimetama šiiitideks.

Abu Bakr oli esimene ja Ali neljas kaliif.

Teine ja kolmas kaliif olid Umar ja Uthman. Umari ajal laienes kalifaat tunduvalt, hõivates endisi Bütsantsi ja Sassaniidide alasid Väike-Aasias, Pärsias ja Kesk-Aasias. Uthmanist arvatakse, et just tema koostas Koraani.

Et al-Baghdadi võttis endale just esimese kaliifi nime, ei olnud juhus. Sunniidid nimetavad nelja esimest kaliifi Rashiduniks ehk «(Allahi poolt) õigesti juhitud kaliifideks», sest tegu oli Muhammadi lähimate kaaslaste või hõimlastega. Samuti arvatakse, et nad olid erakordselt vagad. Nende valitsemisaeg kestis kokku umbes 30 aastat.

Kalifaadi käänuline ajalugu

Kui mässajad olid 656. aastal mõrvanud Uthmani, valiti kaliifiks Ali. Kuid peagi puhkes Ali ja Muawiyah ibn Abi Sufyani vahel kodusõda. Kodusõda lõppes Sufyani võidu ja Umaijaadide kalifaadi loomisega 661. aastal.

Umaijaadide dünastia püsis võimul 89 aastat.

Neile omakorda järgnes Muhammadi onust Abbas ibn Abdul-Muttalibist pärinev Abbassiidide dünastia.

Nende kahe dünastia ajal laienes impeeriumi aina edasi. Samuti õitsesid nende ajal arhitektuur, kunst ja teadused.

Näiteks Jeruusalemma vanalinnas paiknev Kaljumošee ehitati ühe Umaijaadi kaliifi ajal tunnusmärgina muslimite impeeriumi kasvava suuruse ja ülevuse kohta.

Bagdadi Suurt raamatukogu, mida nimetati ka Tarkusemajaks, toetasid Abbassiidide kaliifid. Tarkusemaja oli omaaegne tõlkimise, teadusuuringute ja akadeemilise mõttevahetuse keskus. Seda õitsenguperioodi kaheksandast neljateistkümnenda sajandini nimetatakse sageli «islami kuldseks ajastuks».

Jeruusalemma vanalinnas paiknev Kaljumošee. Foto: AMMAR AWAD/REUTERS

Nii enne kui ka pärast Abbassiidide langust 1258. aastal püüdsid mitmed impeeriumid kalifaadi küljest tükke ära hammustada. Võib mainida Kairo mamelukke ja Cordoba (Hispaania) Umaijaade.

1517. aastaks olid Türgi Osmanid kogunud Väike-Aasias, Põhja-Aafrikas, Araabia poolsaarel ja Ida-Euroopas nii palju valdusi ja võimu, et võisid taotleda kaliifi tiitlit. Osmani sultaneid ei tunnistatud kaliifidena aga sugugi mitte kõikjal. Paljud muslimid usuvad seniajani, et kalifaat lõppes sisuliselt Abbassiidide Bagdadi langemisega mongolite kätte 1258. aastal.

Siiski hoidsid Osmanid kaliifi tiitlit 1924. aastani, mil Türgi rahvuslane, ilmaliku ilmavaatega Kemal Atatürk kalifaadi lihtsalt laiali saatis.

Kalifaadi taaselustamine?

Kalifaadi idee, mida Islamiriik nii jõuliselt on püüdnud edendada, ammutab indu ajast ja kohast, mil islamiriigid õitsesid poliitiliselt, majanduslikult ja sotsiaalselt. Samuti manab see silme ette vaimupildi palju pühendunumast ja vagamast muslimkonnast, kui seda võib leida tänases maailmas.

Mitmed tänapäeva islamistid on kutsunud taaselustama kalifaati või vähemalt sellega seotud ideaale, et tuua tagasi elujõuline minevik. Aga ainult vägivaldsed äärmusrühmitused, näiteks al-Qaida või Islamiriik, on püüdnud seda käegakatsutavaks tõeluseks muuta.

Al-Baghdadi tapmine ei pühkinud veel minema Islamiriigi kalifaadiversiooni. Selle idee elab edasi ja innustab liikumise liikmeid kõikjal üle maakera. Tasub ehk mainida, et Islamiriigi uue kaliifi nimi sisaldab prohvet Muhammadi pereliikmete aunimetust al-Qurashi. Selline järjepidevuse näitamine on veel üks viis, millega Islamiriik üritab kalifaadi ajalugu taaselustada, et vallandada selle hävitav jõud.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane