Andrei Anissimov: valge roos – solvumise sümbol

Andrei Anissimov Foto: Erakogu

Kõmisesid meie polgu kahurid ... ja siis juba kabjaklõbinast... (Bulat Okudžava laulu põhjal)

Venemaa poliitika viimased uusaastaeelsed nädalad on täielikult vastanud praegustele ilmastikutingimustele – kummaliselt, pikaajalist statistikat eiravalt on temperatuur väga kõrgel. Samasugust temperatuuritõusu võib täheldada ühiskondliku elu sündmustes.

Nii tõidki need sündmused Moskva väljakutele kümneid tuhandeid protestivaid kodanikke. Mis, tuleb nentida, väljub juba tavapäraste marginaalsete «oposiitide» väljaastumiste raamest, kuhu kogunes sadakond või ka paarsada opositsionääride kõige andunumat poolehoidjat.

Paljud tuntud liberaalid kiirustasid pärast 4., eriti aga pärast 10. detsembrit (siis toimus esimene massiline meeleavaldus Bolotnaja väljakul) teatama, et Venemaa pole enam endine. Pole endine, sest Putinit enam ei armastata ega taheta teda näha presidendiametis. Medvedevist, kes ametlikult kannab ju edasi riigipea risti, ei räägita õieti enam üldse, või kui räägitaksegi, siis möödaminnes, kui kaardist, mis on poliitilisest kaardipakist juba välja langemas.

Huvitav on hoopis muu: protestid nägid välja ebatavaliselt heasüdamlikud. Protestijad kinkisid ahelikus seisvatele politseinikele valgeid roose ja üldse sarnanes kogu aktsioon, ehkki rahvamassi poole pöördusid kõikvõimalikud opositsionäärid, rohkem auväärse publiku rahumeelse jalutuskäiguga pärast pühapäevast jutlust.

Need, kes pole rahul Kremli poliitikaga, üritasid ennast kuidagi ettevõtmisega siduda ja jätta muljet, et rahvas on kogunenud tänu nende üleskutsetele. Ent just need üleskutsed huvitasid protestijate massi kõige vähem.

Mis siis sundis muidu täiesti kindlustatud, sageli lausa väga hästi hakkama saavaid linlasi uusaastaeelse ostlemise asemel tulema loosungitega tänavale? Raske on uskuda, et tänavale tulid valijad, kes tundsid meelehärmi ebaausate valimiste pärast – mis ometi oli kahe massimeeleavalduse peamine loosung. Pigem oli see vaid ettekääne.

Detsembrikuised valimised ei erinenud märgatavalt varasematest, ja kui üldse erinesid, siis paremuse poole. Hääletamistel osalevad parteid kogusid hääli rohkem, valitsev Ühtne Venemaa aga vähem.

Loomulikult kasutati «administratiivset ressurssi», topiti liigseid valimissedeleid kastidesse, kirjutati hääli juurde. Aga kas on keegi siis Venemaa ajaloo vältel näinud, et rebane, kelle ülesandeks on usaldatud kanala valvamine, jätaks kasutamata võimaluse head ja paremat maitsta lasta?

Kui oletada, et valijaskond solvus lõpuks Kremlist erineva «orientatsiooniga» poliitikute registreerimata jätmise peale, siis kus nad varem olid? Kõik see tundub päris saladuslik. Imesid aga teatavasti sessinases maailmas ei sünni. Rahvas ei tulnud mitte valimisi kritiseerima, vaid Putinile teada andma, et tema auks enam mütse taeva poole ei lennutata.

Rahulolematu ei ole peaministri tegevusega mitte rahvas tervikuna, vaid need inimesed, kes on saavutanud tänapäeva Venemaal teatava positsiooni. Haritud ja aktiivsed inimesed, kes on astunud üheksakümnendate semude asemele ning said võimaluse esile kerkida just Putini ja tema meeskonna valitsemise ajal.

Just nemad solvusidki oma karjase peale, sest ta käitus nende suhtes avalikult üleolevalt.
Solvumine tekkis juba tükk aega enne häälte kokkulugemist, «vangerduste» ajal. See oli Vladimir Vladimirovitši ja tema kaaskonna suur taktikaline viga.

Rahvas võib paljugi andestada, kui talle on mängureeglid selged. Putinile anti andeks, kui ta sulges silmad oma lähikonna kiire rikastumise ees, alustades naabritest kooperatiivis Ozero ja lõpetades esimese presidendi «perekonnaga».

Kõik see vastas rahvuse juhi ettenähtud käitumisele – omasid hätta ei jäta, tunnustust väärib ustavus ja kõik muu hea, mida keegi on kunagi teinud. Niisugusesse õukonna-kamraadluse näitesse suhtus enamik poolehoiuga. Raske olekski kuidagi teisiti suhtuda inimesse, kes küll omapäraselt, aga siiski peab kinni aukoodeksist.

Aga igal juhul tuleb alati mängida teada olevate ja kindlate reeglite järgi.

Nelja aasta eest, kui Putin pani presidenditoolile Medvedevi, oli tal tohutu reiting. Kui ta oleks alamatele ausalt rääkinud kavatsusest naasta, milleks tal on vaja jätta presidendiamet üheks perioodiks kaasmõtleja kätte, et mitte põhiseadust rikkuda, oleksid alamad temast aru saanud.

Selle asemel eelistas rahvuse juht aga hämada. Mitu aastat väldanud sepitsused «tandemiga» solvasid rahvast. Solvasid just seda osa rahvast, mis viimastel aastatel ja sealjuures Putini enda abiga on omandanud teatava eneseväärikuse tunde.

See ei ole just kõige laiem ühiskondlik kiht, aga selle kaal on riigis ometi suur. Sellesse kuulub ajakirjanikke, rahva silmi avavaid artiste ja avalikkusega suhtlevaid teadlasi ning glamuurseid kurtisaane. Televisiooni ja muu massimeedia vahendusel on nad kogu aeg nähtaval.

Massikultuuri võib muidugi mitmeti suhtuda, aga oleks rumal eitada, et see sünnitab masside ebajumalaid. Massi võimutruudus ja maailmavaade sõltub suurel määral nimetatud ebajumalate panusest. Ja sellega peab ühe suurriigi juhtkond kindlasti arvestama.

Mõned mõistlikud, isegi teravmeelsed vastusammud suutis Kreml siiski ette võtta. Saatis näiteks meeleavaldusele Kudrini, kes pakkus ennast välja vahendajaks dialoogis võimudega. Või siis Medvedevi suu läbi ette loetud nimekiri edaspidistest leevendustest erinevatele poliitilistele jõududele või ka kiretu kaamerasilma asetamine kõigisse valimisjaoskondadesse presidendivalimiste päeval. Paraku ei tähenda kujutlusvõime vohamine veel andekust. Vaat kui oleks Putin ise ilmunud Sahharovi prospektile loosungiga «Ka võim on ausate valimiste poolt», siis oleks ta võib-olla suutnud kallutada avalikku arvamust kohe 180 kraadi.

Oleks... «Tandem» ei mõistnud oma viga lõpuni välja. Seda näitab toon, mida Putin kasutas oma traditsioonilises šõus tulevaste valijatega suhtlemisel. Ta käitus endiselt nagu poptäht, kes on kindel oma vääramatus populaarsuses. Aga see rong on juba ära sõitnud.

Tähelepanelik valija näeb juba mõnda aega täpselt kõiki võimude valearvestusi. Ta saab aru, et härra Navalnõi ei sattunud sugugi juhuslikult trellide taha hetkel, mil käis presidendikandidaatide avalduste esitamine. Kurikuulsad viisteist päeva võtsid ajaveebnikult võimaluse enda kandidaati üles seada, mis andis talle vaid punkte juurde.

Putini mainele tegi see samm aga ainult kahju. Nagu ka mitmetähenduslikud naljad otse-eetris. Nüüd töötab juba iga valenoot poliitiku vastu. Häbiasi. Kõik ju mõistavad, et praegusel Venemaal Putinile alternatiivi ei ole. Selle põhjuseid on, nagu ikka, rohkelt, aga fakt jääb faktiks: tema meeskond võib olla hea või halb, aga seni on see suure riigi juhtimisega toime tulnud.

Jah, demokraatiaga on Putini Venemaal probleeme. Aga kui aktuaalsed on need enamiku rahva jaoks? Jah, on tõsiselt suurenenud väsimus aina ühetaolistest näitemängudest Kremli laval.

Jah, tumma närveldust kutsub esile valitseva eliidi loodud «puutumatute» karistamatu korruptsiooni soosimine. Jah, ajab lausa hulluks õiguskaitseorganite enda avalik põlgus seaduste ja nende täitmise suhtes. Jah, see kõik on õige, aga ikkagi kerkib retooriline küsimus: kui mitte Putin, siis kes veel?

Rahvamasside viha liberaalide vastu ei võimalda neil valitsema asuda. Mälestus košmaarsetest üheksakümnendatest on veel liiga värske. Jäävad üle ainult kommunistid. Kui meeldib Põhja-Korea poliitiline süsteem (mis on viimasel ajal nii palju kõneainet pakkunud), siis võib muidugi Zjuganovi Kremlisse kutsuda. Tõsi, tahaks kangesti uskuda, et selle etapi oleme juba seljataha jätnud. Muide, meeleavaldustel kandsid vaid vähesed punalippe. Eelkõige kanti valgeid roose.

Otsa lahtitegemine on ikka kõige raskem. Jõuka klassi heasüdamlike esindajate kõrval jagub maal teisigi, mitte nii heasüdamlikke. Nende ülesleidmiseks piisab vaid vaadata praeguse presidendi saiti, kus annab tooni räige sõim.

Vaevalt soovib mõni ontlikest kodanikest näha neid «protestijaid» oma meeleavaldustel. Seda ei taha ka «ausate valimiste» eest võitlevad moskvalased. Seepärast läksidki nad mööda opositsioonipoliitikutest ega pööranud tähelepanu nende üleskutsetele. Nad ei läinud välja revolutsiooniliste sihtidega. Nad läksid Putinile näitama, et ta on neid solvanud.

Ent kogu nende heasüdamlikkusest hoolimata kõlasid detsembrikuises, sugugi mitte talviselt kerge pakasega Moskvas ka alarmeerivad signaalid. Meeleavaldustele ilmus neidki, kel huulil hüüd «Sieg».

Seekord oli neid vähe ja rõõmsas tujus rahvas ei lasknud politsei abiga neil tooni anda. Aga kui neid peaks kogunema sama palju nagu kunagi Maneeži väljakul, siis viskavad glamuurimaailma ja vaevu tärganud kodanluse esindajad kiiresti varvast. Ja kelle kabjad hakkavad siis klõbisema Venemaa pealinna väljakutel, võib vaid oletada...