Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar
Saada vihje

Erkki Koort: keegi võiks ka müüjatelt vabandust paluda (2)

Copy
Kassapidaja.
Kassapidaja. Foto: Margus Ansu

Nõme on inimestele öelda, et kuna oled olnud müüja, siis valitsusse enam asja pole. Keegi võiks ka müüjatelt vabandust paluda, kirjutab Meie Eesti toimetaja Erkki Koort.

«Kõik võib olla, kõik võib tulla, mats võib maa peal mõisnik olla,» kõlab kunagine kõnekäänd. Tegelikult polegi see kõnekäänd nii kunagine. Päris hästi passib ka praegusesse hetke, arvestades viiteid (ja viitajat) Soome peaministri varasemale töökohale.

Mind häirib selles küsimuses üks tähelepanuta jäänud külg. Jah, siseminister ütles nõmedalt teise riigi peaministri kohta. Jah, Eesti president palus Soome presidendilt vabandust. Endised ministrid ennustavad Eesti ja Soome suhete kui mitte just halvenemist, siis vähemasti kerget usaldamatust.

Ma olen täiesti kindel, et see ei muuda suhteid meie riikide vahel, sest eks ole ennegi öeldud. Nii nägi Soome president Tarja Halonen, kuidas eestlased kannatavad «postsovetliku trauma all».

Ka Soome välisminister Erkki Toumioja ründas korduvalt Eesti presidenti. 2014. aastal leidis ta, et «Eesti liialdab Venemaa ohuga Ukrainale». 2015. aastal nägi ta juba «baltlaste natsionalismi». 2016. aastal tundis ta, et «eestlased peavad Soomega samasugust infosõda nagu Venemaaga». Kas need juhtumid mõjutavad meie suhteid? Ei mõjuta.

Nüüd põhilise juurde. Selles sõnavahetuses on täiesti põhjuseta naeruvääristatud üht ametit. Võid olla mõisnik, minister või peaminister ja teha tähtsaid otsuseid, aga poes pead ühel hetkel ikka käima. Müüja elukutse on väga väärikas ning ühiskonnas vajalik.

Kuigi osa tööst võtavad üle juba nutikassad, peab kaup kuidagi ka riiulitele saama. Kui müüjaid pole, siis ei saa. Võid otsustada miljonite kasutamist ja teha muid tähtsaid otsuseid, kuid ühel hetkel seisad poesabas või tühja leti ees ning tunned, kuidas tähtsus kaob.

Nõme on inimestele öelda, et kuna oled olnud müüja, siis valitsusse enam asja pole. Keegi võiks ka müüjatelt vabandust paluda. Praegu öeldu kõlab umbes selliselt, et kui oled alustanud kooliteed esimeses klassis, siis ülikooli sul asja pole. Me kõik oleme kusagilt alustanud ning kõik pole sündinud mõisas, hõbelusikas … suus.

Tagasi üles