Sanna Marin

FOTO: Heikki Saukkomaa/AP

Postsovetlik saast istub häälekalt meie valitsuses, domineerib meie ajakirjanduses ja välispoliitikas ning tirib meid tagasi määrdunud, kurja, üksildasse kõigile ebameeldivasse pimedusse, kirjutab riigikogu liige Eerik-Niiles Kross (RE) vastusena Mart Helme väljaütlemisele Soome peaministri aadressil.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Kui Eesti oli veel (Helmet parafraseerides) «normaalne riik» ja Tarja Halonen, üks teine «punane», kes ei kuulunud vähemalgi moel Lennart Meri parteipoliitiliste sümpaatiate hulka, valiti Soome presidendiks, tegi ta oma teise välisvisiidi Eestisse. Lennart Meri ütles sel puhul niimoodi:

«Soome ei ole ju enam kauge maailm, millest okupatsioon meid ära oli lõiganud. See ei ole enam riik, millest püüdsime lootust ammutada ja õppust võtta üksnes televisiooni tumma kalasilma kaudu. Ühtekuuluvus Soomega ei ole enam fennougristide nostalgiline unistus, vaid Euroopa vajadus. Just sellise osadustundega jälgiti Eestis Soome äsjaseid presidendivalimisi, nende demokraatlikku avatust ja põhjamaist vaoshoitust. See ei olnud uudishimu, see oli õppimine, et suudaksime kiiremini vabaneda postsovetlikust saastast ja mõista demokraatliku riigi võimalusi ja vajadust.»

Samas kõnes Tarja Halosele ütles Meri: «Et väikese riigi hääl kõlaks, ja kõlaks valjusti, peab tema poliitika olema eetiline. Samas moodustavad väikeriigid ikkagi enamuse maailmast. Soome kõrge rahvusvaheline autoriteet on ilmekas näide väikeriigi rahvusvahelistest võimalustest.»

Mida ütleb Eesti täna Sanna Marinile ja Soomele?