Kuidas on võimalik, et riik teeb järjest ja järjest valimisi, mida mitte keegi ei taha? Ja sellest hoolimata ei hakka valijaskond ühtegi erakonda karistama? Status quo kestab, aina visatakse raha tuulde.
Iisrael on paradokside riik. See on ainuke lääneriik, mis on viimase poole sajandi jooksul muutunud usklikumaks. Toonane Lähis-Ida paaria on muutunud riigiks, millega kõik lähikonna riigid peavad arvestama, meeldib see neile või mitte. Üha enam näib, et meeldibki või vähemalt peavad Araabia poolsaare riigid Iisraelit märksa kasulikumaks partneriks kui oma usuvendi palestiinlasi. Nii etendatakse maailma ees näitemängu, kus avalikult manatakse juudiriigi tegusid maapõhja, kardinate taga aga uuritakse, kuidas Iisrael saaks aidata lahendada nende koduseid probleeme.
Iisraelis on paradokside parteid. 2015. aastal loodud koalitsioon oli üle aegade parempoolseim, kuid aasta eest pidi peaminister Benyamin Netanyahu vastu vaatama raskele tõsiasjale: tema valitsuse väiksed partnerid ultra-ortodoksed erakonnad ja marurahvuslased on omavahel nii tülis, et ühe laua taga istumine ei ole enam võimalik.
Veel raskem on paremerakondadel teha koostööd vasakerakondade või veel hullem, Iisraeli araablastega, sest see näiks omade reetmisena. Seda hoolimata asjaolust, et näiteks Iisraeli araablased ja ultra-ortodokssed erakonnad võiksid rahumeeli ühes koalitsioonis istuda, sest mõlemad on huvitatud ainult oma nišiteemadest ja ei astuks teisele kandadele. Suured erakonnad, Netanyahu juhitav Likud ja Benny Gantzi juhitud Sinivalge koalitsioon võitlevad mõlemad sama valijassegmendi eest, kuid kompromissidele pole neist valmis minema kumbki.
Lahendus? Uued valimised, järjekorras tükki kolmandad. Pole ette näha, et need platsi puhtaks lööks ja olukorda selgust tooks. Kaua veel?