Toimetaja: Eha Nõmm
29. detsember 2011, 14:52
Hiljuti teatati liiklusuudistes, et 20. detsembril hukkus Kallaste lähedal 42-aastane jalgrattur Toomas. Talle sõitis tagant otsa Maksim Fiat Ducato roolis.
Ma ei tundnud Toomast isiklikult, kuigi nägin teda tihti. Tal oli korralik kiiver, helkurvest ja kõik muud jalgratturile turvaliseks sõiduks ette nähtud vahendid. Ta sõitis juba vist kaks aastat iga päev Kallastelt meie bussipeatuseni ja sealt tagasi, kokku 20 km. Kõik siinsetel teedel sõitvate autode-busside juhid teadsid teda, sest olgu mis tahes ilm või aastaaeg, üks oli kindel – tema spordiretk. Eriti äratab ju tähelepanu, kui rattaga sõidetakse näiteks tuisus (mida ju kahel viimasel talvel küll oli!), vihmas või muul aastaajalgi kõva tuulega. Vahel võetigi jutuks, et näe, milline ilm, aga jalgrattur jälle sõidab! Hea on näha sportlaslikku tegevust, paljudest tahtejõulisemat inimest. Meie kandis on hõre asustus, eriti siin peaks kehtima riigijuhtide sagedane toonitus, et meid on vähe, seda suurem kaal igaühel on!
Ka 20. detsembril nägin Toomast endale vastu sõitmas. Kõigile on arusaamatu, kuidas juht ei «märganud» näiteks helkurvesti!
Ise sõidan rattaga alati tee vasakul poolel. Olen seepärast saanud tuttavate käest märkusi, et miks ei täida liikluseeskirja. Olen paaril korral teinud ettepaneku, et eeskirja peakski nii muutma, et kohustama suurtel maanteedel, kus pole eraldi märgistatud ratturi rada, sõitma vasakul pool. Sest siis pole vaja karta, et keegi tagant otsa sõidab!
Oleks korralik rattur Toomas nii teinud, vast poleks sedasi läinud? Kas ei saaks eeskirja selles osas parandada, paistab ju, et on suuremate sõidukite juhte, kes jalgrattureid lihtsalt ei näe?
Eha Nõmm