Indrek Koemets.

FOTO: Aldo Luud / SL Õhtuleht.

Inimese hukkumine liiklusõnnetuses on alati traagiline. Eriti ebaõiglane on, kui elu kaotab inimene, kes ise ohutusnõudeid täitis. 

Toomase jalgrattal olid helkurid, ta kandis helkurvesti ning ettepoole suunatud valgusallikana pealampi. Rattal puudus vaid tagumine punane tuli, mis on pimedas sõitmise puhul kohustuslik. Politseinike töös peame selliste traagiliste sündmuste lahendamisega toime tulema, emotsioonid tahaplaanile suruma ning tegema kõik, et õnnetuse asjaolud saaksid välja selgitatud. Kallaste maanteel jalgratturi hukkumise süüdlane selgitatakse kriminaalmenetluse käigus, avariis oli kaks osapoolt ja seetõttu ei saa politsei veel täita ühte väga olulist kohustust – teavitada liiklejaid võimalikult täpselt sellest, millised puudused ja vead viisid traagilise tagajärjeni. Tegu on küllaltki erandliku juhtumiga, sest enamasti on helkur olnud abiks ja elupäästjaks.

Loodan, et inimesed mõistavad siiski vajadust helkurite ja jalgrattatulede kasutamise nõudeid täita mitte trahvi kartuses, vaid ikka  enda ja kaasliiklejate elude säästmiseks. Heameel on tõdeda, et võrreldes varasemaga leidub tänavatel silmnähtavalt enam helkurikandjaid.

Liiklusreeglid kehtestatakse seadusega, kuid seejuures peab Eesti täitma ka rahvusvahelise teeliikluse konventsiooni nõudeid. Samuti pole senised analüüsid kuidagi kinnitanud, et rattaga vasakul teepoolel liiklemine oleks ka tegelikult ohutum, kuigi ta esmapilgul tundub vastutulevate sõidukite nägemise tõttu turvalisem. Politseinikud on valgel ajal vasakul pool teepeenral sõitnud eakatesse ratturitesse suhtunud küll pigem hoiatavalt ja selgitavalt kui karistavalt.  Jalgrattaga pimedas sõidutee vasakus servas sõitmine on kindlasti ääretult ohtlik ja kaasliiklejatele segadust tekitav rikkumine, sest kaasliiklejad eeldavad siiski, et meil on parempoolne liiklus.