Raamat Eesti rahvaloendustest anti välja aastal 2011, autor Ene-Margit Tiit.

FOTO: Urmas Luik/Pärnu Postimees

Vaidlusest, kuidas saavutada peatsel rahvaloendusel eesmärk, mida soovivad nii statistikaamet kui ka neid kritiseerivad teadlased, ehk andmete täpsus ja tõele vastavus, kirjutavad TÜ matemaatilise statistika professor Krista Fischer ja TÜ emeriitprofessor Tõnu Kollo.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Viimastel nädalatel on hoogustunud vaidlus plaanitava rahva­loenduse metoodika ümber, mis päädis 36 teadlase koostatud avaliku kirjaga (dateeritud 28.11, avalikustatud Postimehes 3.12). Peal­kiri «Teadlased seavad kahtluse ­alla rahvaloenduse usaldusväärsuse» on küll mõneti eksitav, sest allakirjutanud 36 teadlast ei kujuta endast esinduslikku valimit kogu Eesti teadlaskonnast – nad esindavad vaid ühte arvamust, mida ei jaga sugugi kõik teadlased.

Nii registripõhise rahvaloenduse pooldajatel kui ka selle vastastel on tegelikult ühine eesmärk: saada tõest infot Eesti rahva kohta. Ka meie statistikutena tegutseme päevast päeva selle nimel, et töövahendid andmete kogumisel ja analüüsil annaksid võimalikult korrektseid tulemusi – näitaksid seda, kuidas asjad päriselt on. Kui tegu on Eesti riigi eduka toimimise jaoks oluliste andmetega, nagu rahvaarv ja rahvastiku koosseis tähtsamate parameetrite osas, tuleb eelistada meetodeid, mis viivad võimalikult suure mõõtmistäpsuseni, ja see peab olema prioriteet paljude muude aspektide ees. Usume, et selles on ühel meelel nii Eesti statistikaamet kui ka pöördumise koostanud teadlased.