/nginx/o/2019/11/12/12734040t1h632e.png)
:format(webp)/nginx/o/2020/01/30/12905292t1h602e.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/08/07/11162590t1h5398.jpg)
Intervjuu Madis Vasseriga on lugu sellest, mis juhtub, kui saatejuht tahab rääkida virtuaalreaalsusest, külaline teatab aga esimese minuti jooksul, et tema pani selle suuna nüüd maha, sest kliimaküsimused on palju olulisemad.
Meil on mugav jääda kinni usku, et küll tehnoloogia kõik probleemid lahendab, meie ei pea oma igapäevaelus mingeid muutusi tegema. Või kui teemegi, on need väikesed ja nunnud sammud – ei võta kõrt kokteiliklaasi ja poodi minnes haarame kaasa moeka riidekoti. Julgemad loobuvad lihast või tõmbavad pidurit massiivsele prügitekitamisele.
Sellest ei piisa. Mitte millestki vähemast kui totaalsest tsivilisatsiooni ümberkorraldusest ei piisa, ütleb Eesti Rohelise Liikumise juhatuse liige Madis Vasser. Pea keegi ei usu, et see juhtub vabatahtlikult ja tasapisi.
Kui probleemiks on tsivilisatsioon kui selline, on vaja ühiskonna kollapsi.
Kui tavaliselt võetakse lähtepunktiks, et olukord on halb ning on vaja välja tulla lahendustega, et see ei muutuks kriisiks, siis Vasser võtab lähtekohaks, et olukord on kriisis ning on vaja lahendusi, et muuta see halvaks.
Süvakohanemine ehk deep adaptation eeldab, et meil on arvestatav tõenäosus, et järgmise tosina aasta jooksul erinevate keskkonnaprobleemide ühismõju tõttu kõrgeltarenenud tsivilisatsioon kokku kukub. Milliseid küsimusi me siis endalt küsiks? Milliseid valikuid me teeks?
/nginx/o/2019/12/14/12811551t1hd0e2.jpg)
«See tundub eluterve lähenemine – see pole kindel, aga on juba võimalus,» põhjendab Vasser oma poolehoidu. Kollapsina näevad süvakohanejad kui mõne meile harjumuspärase elukorralduse täielikku muutumist või katkemist.
Sealt kasvab välja neli küsimust. Mis praegusest süsteemist oleks kasulik alles jätta? Millest me oleme nõus loobuma, kuhu me ei pumpa raha alla? Mida me võiks tagasi tuua maailmast, kus me ei elanud fossiilkütuste sõltuvuses? Mis on see, millega võiks rahu teha ehk millised tüliõunad ei vääri hoidmist?
Süvakohanemise kõrval kogub jõudu tasaarengu ehk degrowth'i idee, mis küsib, kas me saame üldist jalajälge vähendada ja samal ajal elukvaliteedis järeleandmisi mitte teha.
See on radikaalne mõtteviis, mis on teadlik sellest, et see on radikaalne. Isegi selle toetajad ei usu, et globaalne mõtteviisi muutus oleks võimalik ilma krahhita. Miks me oleme tänaseks siia punkti jõudnud ja mida on vaja teha, tutvustab Madis Vasser taskuhäälingus «20midagi».