Ennekõike kardame me vanaks saada mitte sellepärast, et me oleme vanad, vaid me kardame haavatavust, kõneles ajakirja 60+ peatoimetaja Eve Rohtla Postimehe saates «Kvaliteetminutid». 

«Kõige hullem on see hirm, et ma pean hakkama võõrast inimest paluma, et ulata mulle klaas vett, sest ma tahaksin juua.»

Rohtla tuletas meelde kadunud Vello Salo hüvastijättu: «Ela hästi, sure püsti!» «See sure püsti tähendabki seda, et sure nii, et sa ei peaks kellegi abi vajama.»

Oma elu ettenägemisega saab hirme maandada, arvas Postimehe Meie Eesti toimetaja Aimar Altosaar. Vältimatuid otsuseid ei maksa lükata edasi ja edasi, kuniks nende tegemine on aina valusam. «Kõige tähtsam on see, et ei tohiks karta sõna vana. Meie esivanemate jaoks oli see tunnustus.»

On paradoks, et Eestis on Euroopa kõrgeim tööhõive 65-70-aastaste inimeste seas, aga väga paljud üle 50-aastased ei leia sobivat tööd, ütles Altosaar. «Kui täpne olla, siis nad ei saa tööd, mis ligilähedaseltki vastaks nende võimetele ja kvalifikatsioonile. Parklavalvuriks või mõne toidupoe kassasse on võimalik saada ükskõik kui vanal inimesel, sest seal on inimesi vaja ja puudu. Aga nendesse kohtadesse, kus inimesel oleks võimalik oma kogemusi ja oskusi rakendada ning kus ta oleks väärtustatud, sinna ta ei saa.»

«Kvaliteetminutid» on saade vanadusest, aga mitte ainult. See on saade hoolivusest ja austusest, kogukonnas elamisest ja ühiskonna kestma jäämisest. Altosaar nimetab vanadust seni elatud elu kvintessentsiks või kokkuvõtteks. Vanaks ei jääda, vaid saadakse. Head kuulamist!

Kommentaarid (1)
Copy