Ajakirjanduses korruptsiooni nägemine on ennekõike autoritaarsete juhtide pärusmaa, kuid see ei tähenda, et korruptsiooni vastu ei peaks võitlema. Selle asemel on levinum siiski manipulatsioon, kui ajakirjandus ei oska teha vahet avaliku huvi ja kellegi erahuvi täitmise vahel, kõnelesid Rein Lang ja Mart Kadastik Kuku raadio saates «Olukorrast ajakirjanduses».
Lang küsis endiselt pikaaegselt Postimehe peatoimetajalt, mida tähendab korruptsioon ajakirjanduses. Väide, et eesti ajakirjanduses ei ole korruptsiooni, on samasugune kahtlase väärtusega tõdemus nagu väide, et ajakirjanduses üldse ei ole korruptsiooni, vastas Kadastik.
Korruptsiooni definitsioon on aja jooksul muutunud, ent Kadastiku silmis on see avaliku positsiooni kuritarvitamine erahuvides – omakasupüüdlikel eesmärkidel. Avalik positsioon võib olla ametikoht, aga ka avalikku võimu andev positsioon ja nii laieneb see ajakirjandusele. Omakasu võib tähendada ümbrikus raha, mis tõenäoliselt ei ole täna ajakirjanduses probleem, aga ka hüvesid ja privileege.
Lang täiendas, et kui veel 1980. aastatel tähendas korruptsioon inimese enda isiklikku kasu, siis aja jooksul on juurde tulnud juhtumid, kui isik ei aja mustalt mitte enda isiklikku, vaid ka oma sõprade või kildkonna asju. Sellest on tulnud mõiste mõjuvõimuga kauplemine, mida ajakirjanduses kasutatakse tihti, aga enamasti juriidiliselt mittepädevalt.
Kadastik põhjendas, et ta ei kipu kasutama korruptsiooni mõistet meedia kohta, sest see võiks devalveerida mõistet ennast. Eesti ühiskonnas on paratamatu, et inimesed satuvad ringi, kus just nagu midagi saaks. Isegi kui ei saa, siis kedagi eelistatatakse või ei eelistata.
«Mõjuvõimuga kauplemine on väiksem kui kunagi varem, sest mõju on väiksem kui kunagi varem. Kui mõju pole, pole ka millegagi kaubelda,» ütles Mart Kadastik. «Ma mõtlen meediat tervikuna, koos usaldusväärsuse langemisega, mis on ka globaalne.»