«Väärikas vananemine tähendab, et ma olen kogukonnas olemas ja minuga endiselt arvestatakse,» ütles Postimehe Meie Eesti autorikülje toimetaja Aimar Altosaar uues taskuhäälingus «Kvaliteetminutid».
«Kvaliteetminutid» on saade vanadusest, aga mitte ainult. See on saade hoolivusest ja austusest, kogukonnas elamisest ja ühiskonna kestma jäämisest. Altosaar nimetab vanadust seni elatud elu kvintessentsiks või kokkuvõtteks. Vanaks ei jääda, vaid saadakse.
Ajakirja 60+ peatoimetaja Eve Rohtla sõnul on vanadusest tehtud sotsiaalne probleem, kuigi seda peaks nägema kui võimalust. Üha enam on auväärses eas inimesi, kes tahavad ühiskonnale tagasi anda, aga keda tõrjutakse tööturul ja kelle kogemusi peetakse aegunuks. See ei käi ainult pensioniealiste kohta. Ka viiekümnendates tipp-töötajad on pidanud nägema, et nemad on oma võimete tipul, kuid kõõrdpilk küsib, et kas hakkate juba minema.
«Meil on nooruskultus. Noored on elujõulised, vanemad inimesed justkui peaksid tegema teed noortele. Miks nad üldse jalus tuierdavad? Nad ei anna ju üldse midagi ühiskonnale. Meie peame neid üleval pidama,» kirjeldas peatoimetaja levinud vaateid, mis takistavad sotsiaalse sidususe loomist.
«Millest me peaksime alustama, et ühiskonnas tervikuna suhtutataks vanematesse inimestesse aupaklikult? Nii nagu on Hispaanias, Itaalias, kus kõige auväärsem inimene on perekonna kõige vanem naine, kes on vaieldamatu autoriteet,» küsis Rohtla.
Pidev murrangud Eesti ühiskonnas 20. sajandi jooksul tõid kaasa olukorra, kus vanemal põlvkonnal ei olnud noorte silmis enam palju edasi anda, sest olud olid teisenenud. See, mis kehtis isade-emade jaoks, ei aidanud poegadel-tütardel oma kohta leida, põhjendas Altosaar, miks me kannatame luuaga platsi puhtaks vehkimise sündroomi all.