Milleks teadusele riigi raha?

Foto: Meeleavaldus Eesti teaduse ja kõrghariduse toetuseks.

Kas enamik riigi teadusrahast peaks minema praktilise väljundiga valdkondadele? Väitlevad Tarmeko kontserni juht Jaak Nigul ja Tallinna Ülikooli kultuuriajaloo professor Marek Tamm.

NIGUL 1 (JAH): Reaal- ja tehnikateadused on kasulikumad

1. Eestis ei teki heaoluühiskonna vajaduste jaoks piisavalt raha. Tõenäoliselt ei vaidle keegi vastu väitele, et meil on krooniline rahapuudus igas eluvaldkonnas. Me peaksime ühiskonnana endalt küsima, miks see nii on. Seda küsimist peaksid vedama muidugi sotsiaalteadlased, kuid nende jaoks on see liiga ebamugav teema. Nad nõuavad endale hoopis lisaraha, et saaks jätkata oma mugavate teisejärguliste teemadega tegeledes teadlase eluviisi.

2. Me peaksime teaduse abil püüdma Eesti ühiskonna jõukust kasvatada. Teadus ei tohiks olla omaette eesmärk, vaid üks ja väga oluline vahend laialdase heaolu loomiseks ühiskonnas. Meil on teadust vaja selleks, et olla tervemad, targemad ja ka rikkamad. Minu hinnangul Eesti teadus seda rolli ei täida. Meil on tohutult kasvanud maailmavaadete, ususeltside ja pseudoteaduste mõju. Teadlaste sõnumites ja ka hariduses peab juba pikemat aega olema midagi väga valesti. Kas põhjuseks on fakt, et viimase paarikümne aasta jooksul on teaduse kasumitaotluseta institutsioonides muutunud sotsiaalteadlaste arv +66%, humanitaarteadlaste arv +39% ja tehnikateadlaste arv -2%? 2018 olid need arvud vastavalt 990, 947 ja 685. Vahest ühiskond ei toimi, kui «lüürikuid» on kolm korda rohkem kui «füüsikuid» – side reaalsusega jääb nõrgaks?

3. Reaal- ja tehnikateadused toovad ühiskonnale rohkem rahalist kasu kui sotsiaalteadused. Ma ei nõustu selle väitega täielikult. Arvan, et sotsiaalteadustest võiks ühiskonnale olla praegusest palju rohkem kasu, kui julgetaks tegeleda põhiprobleemidega ja tunnistataks inimloomuse reaalset olemust. New Yorgi ülikooli sotsiaalpsühholoogia professor Jonathan Haidt on öelnud: «Ülikoolid peavad valima tõe või sotsiaalse õigluse, mõlemat ei saa.» (Vt tema loeng Youtube’is.)

Olen alati olnud ajaloohuviline ega halvusta kuidagi ajaloolase ametit, kuid mingi kasu võiks ka sellest olla. Tallinna Ülikooli kultuuriajaloo professor Marek Tamm avaldas 23.10.19 Postimehes arvamust, et mul «näib olevat väga vähe aimu sellest, kuidas teadus toimib, mis tagab teaduses edu ja kuidas peaks teadust toetama.» Tal võib isegi õigus olla, sest minu lühikeseks jäänud metsateadlase karjäär jäi aastatesse 1987–1992, mil teaduse tegemise tingimused erinesid praegustest vägagi. Nii toona kui ka tänapäeval on metsateadusel olemas eesmärk: parandada majandusmetsade tootlikkust, mille majandusliku efektiga kaasneb väga oluline keskkonnakaitseline aspekt, nimelt süsihappegaasi suurem sidumine atmosfäärist. Kas ka kultuuriajalool on mingi praktilisem väljund peale mäletamise, näiteks ajaloost õppimine, seda teab prof Tamm minust paremini.

TAMM 1 (EI): «Ebapraktiline» teadus on praktilise alus

Vaidlus võib läbi saada enne, kui see alatagi jõuab, oli mu esimene mõte Jaak Nigula avakõnet lugedes. Sest tema esimese kahe väitega olen täiesti päri. Need on sümpaatsed käibetõed, millega ükski haritud inimene vaidlema ei kipu. Õnneks lisas ta kolmandagi väite, mis viib meid Postimehe sõnastatud probleemiseadele lähemale: enamik riigi teadusrahast mingu praktilise väljundiga teadusvaldkondadele.

Juhatan vastuse sisse kahe väitega, mida ei saa ruumipuudusel paraku pikemalt põhjendada.

1. See, mis teeb ühest teadustööst praktilise või kasuliku, ei ole üheselt määratletav.

2. Praktilise ehk rakendusteaduse eelduseks on «ebapraktiline» ehk alusteadus.

1907 kirjutas suur matemaatik Henri Poincaré: «Pruugib ainult silmad avada, et näha, et nii paljusid praktilisi inimesi rikkaks teinud tööstussaavutused ei oleks kunagi ilmavalgust näinud, kui eksisteerinud oleksid ainult need praktilised inimesed ning neile ei oleks eelnenud omakasupüüdmatuid hulle, kes surid vaesena, ei mõelnud kunagi kasule ja kes ometi juhindusid millestki muust kui oma tujust.»

Poincaré sõnastas hästi paradoksi, millega maadleme tänapäevalgi: see, mis tundub teaduses ebapraktiline, võib osutuda hiljem eriti praktiliseks. Ajaloohuvilistele, kes tahaksid selle kohta näiteid minevikust, soovitan lugeda eesti keeleski ilmunud Nuccio Ordine raamatut «Kasutu kasulikkusest».

Hr Nigulat ja ilmselt teisigi praktilise meelelaadiga inimesi häirib see, et teaduses tegutseb liiga palju inimesi, kes ei taha teha midagi sellist, mis tooks ühiskonnale rohkem rahalist kasu. Ma ei oska arvata, kui kaugele nad on nõus sellise loogikaga minema (kas arstiteaduse, õigusteaduse, haridusteaduse jne kasulikkust peaks samuti kasuminäitajates mõõtma?), ent teen katse arutleda samas vaimus. Maailma Majandusfoorumi 2018. aasta andmetel maksavad konfliktid maailmas umbes 14 triljonit dollarit aastas. Maailmapank on täpsustanud, et need lähevad riigi majandusele maksma aastas 2–8,4% SKTst. Milleks seda mainida? Sest analüüsid näitavad, et konfliktiennetuses on võtmeroll sotsiaalteadustel: mida enam suudab riik kasutada sotsiaalteadlaste kompetentsi konfliktide ennetamisel, seda kõrgem on riigi SKT.

Ma ei väida, et see on sotsiaalteaduste ainus roll, ent neile, kes eelistavad mõelda rahatähtedes, on see ehk kõige lihtsamini mõistetav. Kuid tegelikult ei alahinda vist ka hr Nigul sotsiaalteaduste kasulikkust, lihtsalt eelduseks peaks olema see, et need «tunnistaks inimloomuse reaalset olemust». Suure huviga loodan selle kohta täpsemalt lugeda, sest on ju küsimus inimloomusest vaevanud teadlaste päid sajandeid.

NIGUL 2 (JAH): Teadus tasugu ära hiljemalt kümne aasta jooksul

Sotsiaalteadlasi on ühiskonnale vaja. Nagu ka arste, õpetajaid, insenere, politseinikke jt ameteid, et meie ühiskond saaks toimida. Nende kõigi palgad on liiga madalad, sest Eesti teadussüsteem ei toeta ettevõtlust, kust laekub kogu raha, mida riik ümber jagab.

Probleem on selles, et meil on vaja pidada ühiskonda üleval ka praegu ja lähitulevikus. Ka Marek Tamm tahab palka saada igal kuul ega soovi ära oodata aega, mil keskaja ajaloo uurimisest mingit kasu sünnib. Teadlaste hulk 1000 töötaja kohta on Eestis pigem väike. OECD andmetel (2015): 6,1 teadlast 1000 töötaja kohta, vrd 12,5 Rootsis või 13,8 Soomes. Vaadates neid arve ja meie piiratud rahakotti, ei loodaks ma juhusele.

Mina rühmitaks praktilisemad ja vähem praktilised teadussuunad võimaliku kasu saabumise ajahorisondi alusel: kui kuni 10 aasta jooksul, siis on praktiline, ja vastupidi. Kui konkreetset teadussuunda vajav ettevõtlus Eestis puudub, siis pole alusuuringud mõtet siin teha – meile jääb vaid kulu ja tulevane tulu liigub mujale. Kui soovime saada varsti jõukamaks, siis peaks teadust vastavalt teemastama. Loomulikult peaksid säilima ka vähem praktilised teadusharud, kuid need ei tohiks domineerida nagu praegu.

Marek Tamme väited, et «teadusega innustab neid tegelema eneseteostuse soov, teadmistejanu, avastamise ja jagamise rõõm, mitte riiklikud suunised ja sund»; «ei ole kedagi, kes teaks teadlastest paremini, millega teadus peab tegelema», avavad hästi inimloomuse olemuse. Inimene on evolutsiooni käigus kujunenud ahneks ja laisaks egoistiks, kes võimaluse korral sooviks tegeleda vaid huvitava ja meeldivaga ning jätta kohustused teiste kanda. See käib ka minu kohta. Mõned suudavad inimloomust paremini alla suruda ja neist saavad primaarsed maksumaksjad.

Riigi ja teaduse eesmärk peaks olema ühiskonna tasakaalustatud areng ja võimalikult laiapõhjaline heaolu, et vältida sotsiaalseid kataklüsme. Rahvaste rände ja vägivalla algpõhjused on siiski majandusolud ja ilmastik, mitte kultuurilise mitmekesisuse puudumine.

TAMM 2 (EI): Teaduse kasulikkust on keeruline ennustada

Esmalt pareerin paari vastuses kõlama jäänud väidet: 1) eesti teaduse esmane eesmärk ei ole toetada kohalikku ettevõtlust, vaid luua uusi teadmisi ja lahendusi, mida ettevõtted saavad soovi korral kasutada; 2) ühiskond ei põhine ettevõtluse rahal, mida riik ümber jagab, vaid avalik väärtus tekib palju keerulisemas vastastikseoses (leheruum ei luba kahjuks teemat pikemalt käsitleda).

Huvitav, et ettevõtjana ei kaalu hr Nigul võimalust, et erasektor toetab teadust otse ja vastavalt oma praktilistele vajadustele, mitte ei looda vaid riigi sekkumisele. Eesti teadusrahastuse suur probleem on erasektori väike panus (0,56% SKTst) – üks madalamaid ELis, samas kui riigi panus ei jää palju alla ELi keskmisele.

Vastuses visandatud visioon teaduskorraldusest lähtub eeldustest, mida olen juba vaidlustanud: teadussuundade kasulikkuse hindamine ei ole triviaalne ülesanne, sest teadus on kõrge ennustamatuse määraga komplekssüsteem, kus ühe lüli kaotamine mõjutab kõiki ülejäänuid ja kus rakendusuuringud saavad põhineda vaid tugevatel alusuuringutel. See ei tähenda, et riik ei peaks arendama programme konkreetsete probleemide teaduslikuks lahendamiseks, vaid et sealjuures peab olema tagatud ka teadussüsteemi kui terviku areng.

Hr Nigula inimloomuse kirjeldus on huvitav, ent paraku liiga lihtsakoeline, et seda tõsiselt võtta. Kõik, mida olen inimkäitumise ja evolutsiooni kohta lugenud, ei kinnita kuidagi, et inimene on põhiolemuselt ahne ja laisk egoist. Pigem näitavad tänapäeva kognitiivteadused, et inimest defineerivad empaatiavõime ja ühine tegutsemisoskus. Mis aga puutub teadlaste huvipõhise tegevuse kasutusse, siis soovitan üle lugeda Poincaré tsitaadi.

Kõik, mida oleme seni õppinud konfliktiennetusest maailmas, ütleb, et rahaga konflikte ära ei hoia ja ühiskonna tasakaalustatud arengut ei taga; selleks on vaja ennekõike teadmisi ühiskonna toimimisest ja protsesside modelleerimisest, ehk ikka neidsamu «ebapraktilisi» teadmisi. Ja viimaks on neid «kasutuid teadmisi» vaja selleski, et avalikkuses teaduse toimimist paremini selgitada.