Mats Volberg.

FOTO: Erakogu

Jääb vaid lootus, et minu isiklik kogemuslugu on just see viimane piisk, mis murendab vaimse tervisega seotud stigmad ning normaliseerib selle nagu iga teise terviseprobleemi, kirjutab Tartu Ülikooli filosoofia osakonna praktilise filosoofia teadur Mats Volberg. 

Olles kogenud mõlemat olukorda, pole ma kindel, kumb hullem on.

Kas see, kui sul on selline äng ja ahastus, mis on nii halvav, et sa ei tea, mida teha ja kuidas olla. Samas ainus, mida tead, on see, et sa ei taha olla nii, nagu sa oled praegu (mille kohta filosoof võiks ehk öelda Angst või Weltschmerz).

Või see, kui sul on lihtsalt nii tuim ja ükskõik kõigest (mille kohta filosoof võiks ehk öelda ennui), et sa käitud lihtsalt nii vastutustundetult (vedeledes terve päeva voodis teki all või hilisööni arvutiekraani taga), et võiks öelda, et sa lausa ootad, et su elu õhku lendaks ning sa põhja langeks, lootuses et see viimaks annab sulle selle särtsu midagi oma elus muuta.

Olles tegelikult juba aastaid kannatanud selle all, et ma ei suutnud väga tihti tunda rõõmu või huvi asjade vastu, mis varem olid vastupandamatud, või tundes ärevust ja pinget olukordades, mis varem olid täiesti stressivabad, läks mul umbes aasta tagasi olemine nii kehvaks, et läksin lõpuks perearsti juurde, et küsida, kas midagi annaks teha. Olles ära kirjeldanud oma sümptomid, mõtted, tujud ja tunded, leidis perearst, et mul on mõõdukas depressioon.

Olin enne oma diagnoosi, ning olen pärast seda, kokku puutunud mitmete isiklike kogemuslugudega vaimsest tervisest. Näiteks Jorgen Matsi lugu Müürilehes «Kuidas isaks saades inimeseks kasvada» või Rivo Sarapiku esinemine Arvamusfestivali vestlusringis «Mis siis saab, kui ma hulluks lähen?». Mulle on jäänud mulje, et sedalaadi lugudel on (peamiselt) kolm funktsiooni.

Vaimse tervise temaatika individuaalne teadvustamine

See, et iga inimese enda teadvusesse jõuaks vähemalt mingisugune teadmine vaimsest tervisest ja sellest, mis saab siis, kui see on korrast ära.

Selle mõte ei ole lihtsalt inimeste harimine, vaid see, et neil tekiks oskus endas probleeme ära tunda. Ma ei pea lugema kellegi teise kogemuslugu sellest, kuidas tal kõht valutas, et osata ise oma kehas tunda, kui mul kõht valutab. Kuid vaimse tervise puhul on üsna kindel, et paljud inimesed elavad nii, et nad isegi ei oska mõelda sellele, et neil võiks vaimse tervisega midagi lahti olla.

Kui lugeja tutvub kellegi teise isikliku kogemusega, tekib tal (loodetavasti) oskus neid samu probleeme ka enda puhul märgata. Samuti peaks sedalaadi teadvustamine tekitama inimestes ka julgust abi otsida ja küsida, kui seda vaja on. Sest enamik isiklikke kogemuslugusid sisaldab sarnast narratiivi «ma sain aru, et mul on halvasti ja ma otsisin abi ning nüüd on mul (veidi) parem».

Vaimse tervise puhul on üsna kindel, et paljud inimesed elavad nii, et nad isegi ei oska mõelda sellele, et neil võiks vaimse tervisega midagi lahti olla.

Kuna kannatasin abi otsimisega aastaid, siis ei saa ma enam kindel olla, kust tuli minu teadlikkus neid probleeme enda juures märgata. Mäletan, et lugesin juba aastal 2015 ühest uuringust, et kuna olen filosoofia doktorant ingliskeelses ülikoolis, siis on statistiliselt väga tõenäoline, et mul on mingi vaimse tervise probleem (ja kõige tõenäolisemalt on see depressioon).

Sarnaseid uuringuid, mis seostavad keskmisest kõrgemat intelligentsust suuremate vaimsete probleemidega, on tulnud välja ka hiljem (vt nt Karpinski et al (2017). Samuti ei saa ma üheselt öelda, et mõni isiklik kogemuslugu oleks mulle mingit julgust andnud, pigem kannatasin nagu Eesti mees ikka – peaaegu viimase hetkeni.

Esimese sammu abi otsimisel tegin 2017. aasta jaanuaris, kui pöördusin küsimusega tuttava poole, kes ise psühholoogilise nõustamisega tegeles, aga nagu eelpool mainisin, siis tegelikult jõudsin arsti juurde alles novembris 2018.

Pakkuda tuge ja abi

Võib-olla inimene kahtlustab, et tal on depressioon ning tal justkui on julgus seda probleemi tunnistada ning abi küsida, aga ta pole päris kindel, kuidas seda teha. Või äkki ta pole siiani saanud selliseid soovitusi, mis teda aitaksid ning loetav kogemuslugu sisaldab mõnd head nippi. Täiendavalt pakub see mingit lohutust, kui tead, et sa pole oma probleemiga üksi või et teistel on ka.

Siinkohal on hea näide täielikku emotsionaalset Ameerika mägesid pakkuv Oliver Thorni YouTube'i video, mille kommentaaride ja tagasiside põhjal võib öelda, et see on olnud paljudele inimestele otseseks abiks.

Kui keegi ütleks, et «tegin endaga tööd» või «vaatasin endale otsa, et mõista nende probleemide allikat», siis minule ei ütle see kahjuks midagi.

Minul tekkis ootus, et saan abi ja tuge sellest, kui kuulan teiste inimeste kogemusi, kuidas nemad oma depressiooniga hakkama said või hakkama saada püüavad. Aga ma ei tunne, et see abi või tugi oleks kunagi realiseerunud. Üks probleem siinjuures on minu jaoks olnud see, et mõnikord on inimeste soovitused liialt üldsõnalised ja mitte piisavalt praktilised.

Kui keegi ütleks, et «tegin endaga tööd» või «vaatasin endale otsa, et mõista nende probleemide allikat», siis minule ei ütle see kahjuks midagi. Ääremärkusena lohutust ja tuge ei leidnud ma ka vaimseid probleeme kajastavatest teleseriaalidest, kuigi seda võiks eeldada.

Vaimse tervisega seotud probleemide demüstifitseerimine ning normaliseerimine

Kuigi tervisehädad ei ole just selline teema, millest kõik täielikult avalikult alati räägivad, siis vähemalt füüsilise tervise puhul probleemidest rääkimisega tavaliselt ei kaasne stigmat. Kui tööandja kuuleb, et ta alluv käis nädalavahetusel rattamatkal ning kukkus ja murdis jalaluu, siis esimene mõte ei ole: «Ma pole kindel, kas ta enam sobib meie kontorisse töötama.» Samuti on vist aus öelda, et keegi ei arvanud, et Edgar Savisaar ei tohiks enam Tallinna linnapea olla ainult selletõttu, et ta on nüüd ratastoolis. Kuid vaimse tervisega on hoopis teisiti.

Mul pole küll viidata millelegi muule kui enda eelarvamustele, aga kui näiteks esimesel kohtingul mainida, et oled veetnud paar kuud Seewaldis, siis on tõenäosus teiseks kohtinguks oluliselt väiksem kui mainida, et olid kopsupõletiku tõttu haiglas.

Mu praegune tööandja ei tea, et olen juba aasta elanud mõõduka depressiooni all, söönud rohtusid ning hetkel ei terenda kuskil mingit selget märki paranemisest. Mida ta minust edaspidi mõtleb ja kas ning kuidas see mõjutab tema otsust minuga tulevikus koostööd jätkata? Või juhul, kui soovin kunagi mujale tööle asuda ja internetiotsing toob välja sellesama artikli? Võib-olla ta mõtleb «kui keegi on korra depressiooni all kannatanud, siis on võimalus, et ta kannatab kunagi uuesti, ma ei soovi seda riski endale võtta».

Mul pole küll viidata millelegi muule kui enda eelarvamustele, aga kui näiteks esimesel kohtingul mainida, et oled veetnud paar kuud Seewaldis, siis on tõenäosus teiseks kohtinguks oluliselt väiksem kui mainida, et olid kopsupõletiku tõttu haiglas.

Jääb vaid lootus, et minu isiklik kogemuslugu on just see viimane piisk, mis murendab vaimse tervisega seotud stigmad ning normaliseerib selle nagu iga teise terviseprobleemi.

Lõppsõnana tahaksin pöörduda kõigi nende pereliikmete ja sõprade, kolleegide ja tuttavate poole, kelle jaoks siin artiklis kajastatu on uus teave. Ärge tundke end kuidagi halvasti, et te midagi ei teinud või ei märganud (ma nägin vaeva, et kõiki neid probleeme varjata).

Samuti ärge tundke, et teil lasub kohustus aktiivselt mulle abi pakkuda: mul on tänaseks see oskus ja julgus küsida ise, siis, kui ma seda vajan. Inimesed ei ole kõik ühesugused. Ühtesid aitavad teiste kogemuste põhjal saadud tõuge enda probleeme tunnistada ja abi otsida, teistes iseendas äratundmisele jõudmine, kolmandaid lähedaste toetus... neid variante on palju. Oluline on, et enda paranemise teekonda julgetakse siiski alustada.