Pärast Hongkongi Hiinale üleandmist 1997. aastal on aina teravamaks muutunud identiteediküsimused, seletas Kuku Raadio saates «Välismääraja» Oliver Ait. Uuel perioodil üles kasvanud noored eristavad end mandri-hiinlastest ning ei taha kaotada oma tulevikku Pekingi piirangutele. 

Suuri meeleavaldusi on Hongkongis toimunud varemgi, meenutas Ait. 2003. aastal protestiti artikkel 23 vastu, mis lihtsustatult öeldes oleks seadustanud Hiina võimu vastaste väljaandmise Hiina riigile. 2012. aastal astusid meeleavaldajad välja koolide õppekavade Hiina-meelsemaks muutmise vastu. Kaks aastat hiljem algasid niinimetatud vihmavarjuprotestid, kui Hiina tahtis piirata Hongkongi valimissüsteemi. 

Tänased protestijad on paljuski sündinud pärast 1997. aastat, kui Hongkong läks Suubritannia käest Hiinale tagasi. Kui toona ehk ei osatud ette kujutadagi, et Hiina võiks hakata õitsvat linna survestama, siis tänaseks on Hiina kasvanud ja muutunud tugevaks. Hiinast tulnud immigrandid kontrollivad osa Hongkongi majandusest.

Protestide päästikuks on alati olnud poliitilised küsimused. Need on seotud Hiina suureneva võimuga ja Hiina mõju tugevnemisega Hongkongi üle, eriti meedias. Lisaks on aina teravamaks muutunud identiteediküsimused: kes on hongkonglane, kes on mandrihiinlane, seletas Ait, miks protestid on tihenenud ja muutunud aina vägivaldsemaks.

Hongkongi võimud on keeldunud dialoogist protestijatega. Meeleavalduste asemel on toimunud rahutusi nimetatud mässuks riigivõimu vastu ning selle sõnavõtu tagasivõtmine on üks nõudmistest, mida protestijad tahavad. Dialoogi puudumine on põhjus, miks olukord ei ole kuue kuu jooksul lahenenud. Kuigi teatavaid järeleandmisi on tehtud, ei pea meeleavaldajad neid piisavaks. 

Hongkongi võimud oleksid pidanud palju kiiremini tulema vastu protestijate nõudmisele võtta tagasi väljaandmisseadus, mis oleks lubanud Hongkongis vahistatuid saata mandri-Hiina vanglatesse. Ei hongkonglastel ega maailmal pole usaldust Hiina kohtusüsteemi sõltumatuse suhtes, võtsid saatejuht Hannes Hanso ja Ait kokku, miks väljaandmisseadus muutus tundlikuks teemaks.

Teiselt poolt tegid meeleavaldajad vea, et nad rahutuste alguses ei viinud vägivallataset alla. Nad paistaksid praegu üldsuse silmis paremad välja, kui meeleavaldustega kaasneks vähem vägivalda. Samas tunnevad protestijad, et nad on lootusetus olukorras ning võimudel ei ole huvi nendega üksmeelt leida. Nii pole olnud suurt valmidust vägivallataset kontrollida.

Kommentaarid (2)
Copy