Täna teatas sportlaskarjääri lõpust viimaste aastate Eesti parim naissportlane Triin Aljand, kes oma eduka karjääri jooksul võitis kokku viis Euroopa meistrivõistluste medalit. 2012. aastal võitis ta Debrecenis 50 m liblikujumises hõbemedali. Lisaks on Aljandi auhinnakapis veel neli lühiraja Emilt võidetud medalit (kolm hõbedat ja kaks pronksi). Aastatel 2011 ja 2012 valiti ta Eesti parimaks naissõportlaseks.

FOTO: Peeter Langovits

Spordiaasta tänavuste kangelaste valikul olid kaalukausil tulemused ja tunded. Aasta pakkus nii üht kui teist ja lõppotsuses jagus kuldseid Kristjaneid mõlemale poole.



Võrreldi võrreldamatut, nagu mõned kiibitsejad ütlesid. Kuid spordis saab paremusjärjestus võistluse lõpuks ikka paika, ehkki alati leidub neid, kelle meelest pole see õiglane, hoolimata arvudest. Õnn peaks üldjuhul siiski soosima tugevaid ning võitjate üle kohut ei mõisteta – võib-olla sellest mõttest lähtudes peakski valikut hindama. Liiati on spordiaasta tippude selekteerimine laiapõhjaline ettevõtmine, kus oma hääl on nii ajakirjanikel, ametnikel kui rahval.

Ent olgu kaalutlemine nii objektiivsust taotlev kui tahes, ikka säilib teatav subjektiivsus. Ka siis, kui öelda, et üldine hinnang spordiaastale 2011 võiks olla positiivne, leidub kindlasti küllalt neidki spordivaatlejaid, kelle meelest võinuks minna veel palju paremini. Ja kõigil on omast kohast õigus.

Jah, aasta meessportlane Gerd Kanter võitis kergejõustiku MMil kettaheites hõbemedali. Nominentide seas raudselt parim tulemus! Kuid paljude meelest polnud Kanteri soorituses midagi üllatavat. Alles eilegi levitasid portaalid ühe kergejõustikustatistiku analüüsi, mille põhjal on Kanter maailma kõigi aegade parim kettaheitja… Ja eks pannud samal võistlusel publiku südame kohati kiireminigi põksuma hoopis neljanda koha välja võidelnud Märt Israel! Rääkimata Konstantin Vassiljevi rahvast ühendanud väravatest või Rein Taaramäe tohututest eneseületustest rattaspordi tippvõistlustel.

Eesti võrkpallimeeskond osales teist korda järjest EM-finaalturniiril ja võttis seal alagrupis võidu, rallipaar Tänak-Sikk näitas, et suudab maailma tippudele kuklasse hingata. Ja ometi noppis aasta kokkuvõttes parima võistkonna tiitli EM-finaalturniiri üleminekumängudele jõudnud jalgpallimeeskond, mis paistis pärast Fääridel saadud mannetut kaotust pigem sisekriisis olevat.

Meie parim tennisemängija Kaia Kanepi näitas mõnel turniiril ehk elu parimat tennist, lüües koguni maailma esireketit. Aasta naissportlaseks krooniti siiski lühiradade EMilt kaks medalit koju toonud ujuja Triin Aljand.
Kuid tippude tähesäras tuleks vaadata ka neid nimesid, kes peaksid tõusma pjedestaalile aasta-kahe-kolme pärast. Noorsportlaste poolest pole pilt kaugeltki paha ja mõnigi neist võib tuua avalikkuse huviorbiiti hoopis uue ala. Ja siis saabub taas hetk, mil hakkame kõrvutama tulemusi ja tundeid. Peaasi, et meil ikka oleks, mille üle vaielda. Lootust on!