Marti Aavik

FOTO: Peeter Langovits

Inimene on surnud ja meie irvitame mõnuga! Loeme, et kolmenädalaselt õppis Kim Jong-il kõndima, kuuenädalaselt rääkima. Kallis Juht komponeeris kuus maailma parimat ooperit, üliõpilasena kirjutas 1500 raamatut jne. Naljakalt napakas propaganda muidugi, aga kas tavainimesed on enesekiituses ausamad kui suured rööpaseadjad?


Olen lugenud sadu, kui mitte tuhandeid CVsid ning muus vormis enesetutvustusi. Tihtipeale olen tabanud end küsimas, kuidas üks inimene nii palju jõuab ja paljudel aladel nii andekas olla saab (kadedalt: miks ma endale nende kõrval nii mannetu paistan?).

Jude Werra USAst Wisconsinist kuulub personaliotsijate koorekihti. Ta värbab ettevõtetele tippjuhte inimeste seast, kellel juba on ärijuhtimises mingi kogemus (loe: keegi on nad varem juhina tööle võtnud). 1995. aastast on ta koostanud oma andmete põhjal valetajate indeksit (Liars Index).

Valetajana lähevad kirja need, kes on CVsse märkinud hariduse või autasu, mida neil tegelikult pole (neid fakte on suhteliselt lihtne kontrollida). Lisaks esineb igas enesetutvustuses väiteid, mille kontrollimine on kas kulukas/võimatu või on tegu subjektiivse hinnanguga. Inimesed valetavad enda kohta hoolimata sellest, et vahelejäämise risk on uskumatult suur. Valetavad isegi juhul, kui kraad tippülikoolist pole töökoha saamise eeldus, see lihtsalt aitab silma paista.

Werra valetajate indeksi järgi esitab oma hariduse kohta otsest valet kuuendik kuni viiendik kõigist tema vahendatavatele tippjuhi kohtadele kandideerijatest. Muuseas, viimase kahe aasta keskmine on rekordiline 19 protsenti. Lihttöödele tahtjate CVsid ei viitsita tavaliselt punkt-punktilt kontrollida, aga ülespuhutust on neiski piisavalt.

Kas end valetatakse paremaks vaid siis, kui see tõotab materiaalset kasu?

Psühholoog Robert Feldman tahtis teada, kas ja kui palju inimesed tavalises olukorras valetavad. Ta viis katses kümneks minutiks kokku kaks võõrast inimest ja ütles neile, et tahab uurida, kuidas inimesed omavahel tutvuvad (valetamist ei mainitud). Pärast palus ta osalejal kohtumise videosalvestust vaadata ja öelda, millal esitas ta «ebatäpseid väiteid». Enamik katseisikutest valetas kümne minuti jooksul võhivõõrale enda kohta kolm korda (üks koguni 12 korda!). Feldman ise ja paljud teised uurijad on katset mitmel moel modifitseerinud ja korranud, tulemus on sama: inimesed valetavad enda kohta isegi siis, kui sellest ei tõuse neile (materiaalset) kasu.

Kim kirjutas oopereid, aga kui paljud meie seast on «kooli ajal bändi teinud»?

Vale on meie elus tavalisem, kui tahame ja oskame endale tunnistada, ent usaldust närivad halvad küljed on isegi väikestel igapäevastel valedel ometi.