Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroni avangud NATO ja 5. artikli kohta olid liitlastele ootamatud, ütles kaitseminister Jüri Luik Kuku Raadio usutluses Erkki Bahovskile. 

Macron eiras kirjutamata reegleid, kuidas Euroopa valitsused liitlasorganisatsioone käsitlevad. «Kui on probleeme, tuleks neid tõstatada organisatsioonide sees,» sõnas kaitseminister.

Macron proovib sisepoliitilisi probleeme lahendada välispoliitikaga, tõdes Bahovski. Kollavestid ei ole Prantsusmaa tänavatelt kuhugi kadunud, Macroni peamise rivaali Marine le Peni populaarsus ületab presidendi oma. Suurte lootuste koorma all ametisse asunud Macron ei ole suutnud reforme ellu viia nii laialdaselt või libedalt, nagu ta oleks soovinud. 

Luik lisas, et tegu on ka riigipeaga, kes on väga huvitatud välispoliitikast. Tugevalt Euroopa-meelne Macron on olukorras, kus Ameerika Ühendriigid tõmbuvad Euroopast tagasi ja Hiina üha tugevneb maailmas, Euroopa aga ei suuda leida ühismeelt, kuidas edasi liikuda.

Minister tõi välja, et tuleval Londoni tippkohtumisel on oluline poliitilist õhkkonda stabiliseerida. Detsembri algul toimuvat NATO tippkohtumist Londonis varjutab Türgi käitumine Süürias, mille on hukka mõistnud teised liikmesriigid. Tähelepanu pälvib ka USA president Donald Trump, kes on NATO suhtes üles näidanud skeptilisust, kui mitte öelda vaenulikkust. Luige silmis on oluline hoida koos NATO raamistikku, selle sisemist toimimismehhanismi, mis ei laseks organisatsioonil jääda poliitiliste tõmbetuulte keskmesse. «NATO kui põhiseadus on minu jaoks oluline motiiv,» ütles minister.

Oodatult tuli Macroni sõnavõtule positiivne reaktsioon Moskvast ning võib ette näha, et Venemaa hakkab seda enda huvides ära kasutama. Venelased tõlgendasid Macroni intervjuud kõige halvemal viisil. Kui lugeda intervjuud tervikuna, siis fookus ei ole NATO-l või selle ajusurmas olemisel. Macron ikkagi näeb vajadust teha järgnevaid samme.  

Macroni kasutatud väljend «NATO on ajusurmas» viitab sellele, et organisatsioonil pole ühist strateegilist planeerimist, mitte seda, et NATO on kasutu – surnud. Paraku ei too NATO riigid selliseid teemasid organisatsiooni nõukogu lauale, vaid eelistavad ajada asju enda lähiriikidega. Sõjalised teemad tulevad lauale siis, kui keegi on juba midagi teinud. Luik tunnistas, et sama probleem on prantslastel endal, kes ei konsulteeri NATOga enne otsuste tegemist. «Kui me tahame, et nii toimuks, siis tuleb vastav suund võtta ja seda peaks tegema nii Prantsusmaa kui teised riigid.»

Euroopa-ideaali nimel ei taha siiski ükski riik oma kaitsetööstust kinni panna, põhjendas Luik, miks Euroopa riigid ei suuda relvastust ühitada, kuigi see oleks alliansile soodsam. Sellist mudelit, kuidas Euroopa liiguks ühtsema kaitsehanke suunas, ei ole tänaseks leitud. On mõned relvaliigid, mis on väga komplitseeritud ja kus riikidel ei ole võimalik ellu viia konkureerivaid projekte. Valdavalt on standardiseerimise läbisurumine siiski keeruline.