:format(webp)/nginx/o/2015/09/09/4469527t1h1907.jpg)
/nginx/o/2008/03/17/27029t1h5bae.jpg)
Murran muidugi mürinal lahtisest uksest sisse, öeldes, et lasteraamatute tähtsust on raske üle hinnata. Lugemisoskus, ja sõnavara, keele- ja kontekstitaju, maailma mõistmine laiemalt sõltub suurel määral heast lastekirjandusest. Ja mõistagi tuleb siinkohal rõhutada algupärandeid ehk meie oma kultuuriruumi alustalasid.
Sellest eeldusest tõukudes paistab lasteraamatute väljaandmise statistika esmapilgul üsna nukker. Oleme algupärandite osas tagasi aastas 2003. Arvude taha piiludes hakkab pilt mõnevõrra muutuma ning ehk pole seepärast põhjust häirekella lüüa.
21. sajandi algus tõi kaasa teataval määral lastekirjanduse buumi. Nagu igas teises valdkonnas, nii oli ka kirjastamises mull: korraga tahtis igaüks olla lastekirjanik. Raamatuid anti välja palju, kauneid, kalleid ja värvilisi – ja rahval oli raha, et neid osta. Nüüd on see aeg läbi.
Kuid neil buumiaastail tuli lastekirjandusse ridamisi uusi tegijaid, tulid selleks, et jääda: Kristiina Kass, Kerttu Soans, Piret Raud, Mika Keränen jt. Mõistagi jäid alles ka endale juba varem nime teinud kirjanikud. Ja see kvaliteet pole kokkuvõttes kuhugi kadunud.