«Keskpäevatund»: toetusreitingute järgi tasub koalitsiooni koos hoidmine ennast ära

Jüri Ratas Foto: Tairo Lutter

Koalitsiooni toetusreitingud näitavad, et igasugused vahendid selle kooshoidmiseks on ennast ära tasunud, aga kas see peaks olema eesmärk omaette, küsisid Kuku Raadio saates «Keskpäevatund» ajakirjanikud Ainar Ruussaar, Urmas Jaagant ja Priit Hõbemägi.

«Kui vaadata seda nädalat, mis möödus Järviku tähe all, siis tegelikult Riigikogu saalis hiilis teisest lugemisest läbi riigieelarve, laudadele ilmus vaikselt-tähelepandamatult pensionireformi eelnõu,» kirjeldas Jaagant, kuidas ajakirjanduse tähelepanu ressurss on piiratud. Samas ei saa öelda, et Järviku-lugu ei oleks oluline, sest see puudutab küsimust, kas meil on valitsust ei või ei ole. Jaaganti sõnul näib, et Jüri Ratase peamine eesmärk on valitsus koos hoida ükskõik mis hinnaga. «Et hundid oleks söönud, lambad terved ning saaks rahulikult edasi minna nurga taga luurava järgmise kriisi poole.»

«Valitsuskoalitsiooni püsimise hinnalipikuks on vaieldamatult erakondade toetus. Erakondade toetusuuringuid tehakse igakuiselt. Sageli poliitikud ütlevad, et need ei tähenda mitte midagi. Aga Urmas ja Priit teavad samahästi kui mina, kui palju poliitikud nendega arvestavad,» jutustas Ruussaar.

Ruussaar jätkas, et koalitsiooni püsimise üks indikaatoreid on reiting. «Veel augustis ja juulis meie siin saates arutasime, kust läheb Keskerakonna reitingu languse piir, enne kui Jüri Ratas hakkab ise mõtlema, kas on mõtet valitsust koos hoida. Novembriküsitlus näitab, et Keskerakonna reiting on pidevalt kolme viimase kuu jooksul tõusnud ja EKRE püsib samal tasemel. EKRE 17 [protsenti], Keskerakond 22 [protsenti]. See hinnalipik näitab küll, et igasugused vahendid vabandada, lepitada, moodustada komisjone, vangerdada, kiita heaks või laita maha, taluda ministreid, kellel on probleeme kommunikatsiooniga – see oli nii Kert Kingol kui ka Mart Järvikul – tasuvad ära.» 

Jaagant küsis vastu, et kas vaev koalitsiooni kooshoidmiseks on proportsionaalne võrreldes sellega, mida kulunud ajaga saaks ette võtta. «Vahepeal on perioode, kus midagi tehakse, aga iga natukese aja tagant katkestab seda jama, mida on vaja hakata klaarima. Kõikidele valitsustel on mingeid probleeme. Olen kirjutanud hulgaliselt lugusid sellest, kuidas Reformierakonna valitsused on olnud hädas selle või teisega.» 

«Aga kokkuvõttes praegu näib mulle, et koalitsiooni püstihoidmisest on saanud omaette eesmärk. Kui see õnnestub, siis lüüakse patsu ja valmistutakse järgmiseks katsumuseks, mis vääramatult ees seisab. Kui palju selle vahelt tehakse valitsuse tööd? Samas eelarve on olemas, teisedki asjad toimivad, mõni võiks öelda, et kõik on ju hästi,» kaalus Jaagant erinevaid argumente. 

Hõbemäe hinnangul on olukord kujunenud selliseks, kus peaministri loodud komisjonilt oodatakse lõplikku sõna, kas Mart Järvikule tuleks anda hundipass. Peaminister ise ei suutnud läbirääkimisi lõpule viia. 

Ruussaar lisas juurde, et on ka kolmas variant, et kõik ei ole tipp-topp, aga pole ka nii halvasti, et ei saaks minna edasi. «On komisjone, mis on moodustatud ka parlamendi tasemel erinevate teemade käsitlemiseks. [Osas neist] on arutelusid, on ettekirjutusi. Aga on ka tõepoolest selliseid komisjone, kus jääb kõlama, et loomulikult otsustas komisjon, et eesti keele oskus Eestis on vajalik, aga selleni jõurgmine nõuab ressurssi ja aega. Mida see lause tähendab?» küsis Ruussaar retooriliselt. Ta andis mõista, et komisjoni tööst on tolku ainult siis, kui selle tulemused annavad olukorrale lahenduse.