Ivan Makarov: üllatunud tähenduses kivid

Ivan Makarov. Foto: Erik Prozes

Sain hiljuti hakkama lühinägeliku teoga: skännisin raamatu tarvis oma 1. klassi pildi ja täpsustasin, mis kooliga oli tegemist, sest seda eesti õppeasutust ei mainita ju kusagil.

Ei osanud hinnata seda, et olin ju prii mind kompromiteerida võinud raskest koolipõlvest, ja lasin iseendale jalga: nüüd vaatan oma pisikeste koolivendade kirvenägusid ja nuputan, kellest neist võis saada korruptant, huligaan või parempoolne, nii et mulle saab otsustaval hetkel lajatada selle fotoga pähe. Ja isegi Borkat, kes lõi mulle klassis rusikaga näkku, võib selle tõendusmaterjali alusel defineerida minu lähedaseks lapsepõlvesõbraks.