Mihhail Lotman: miks ma vajutasin Urmas Reitelmanni valimisel «kollast»?

Riigikogu liige Mihhail Lotman (Isamaa) juulis Postimehe stuudios. Foto: Eero Vabamaegi/Postimees /

Semiootik ja riigikogu liige Mihhail Lotman (Isamaa) kirjutab oma blogis, miks ta ei hääletanud Urmas Reitelmanni Euroopa Nõukogu Parlamentaalse Assamblee (ENPA) Eesti delegatsiooni liikmeks saamise poolt. 

Lisaks on minu käest küsitud, miks ma komisjonis Reitelmanni toetasin, riigikogu saalis aga enam mitte.

Kõigepealt tahan rõhutada, et kired Reitelmanni ENPA delegatsiooni koosseisu nimetamise või mitte nimetamise üle on suuresti üles puhutud, eriti pidades silmas, et nädal tagasi tehti palju olulisem ja riskantsem otsus, millega nimetati Oudekki Loone NATO Parlamentaarse Assamblee delegatsiooni juhiks, mis aga eriti tormilist vastukaja ei tekitanud (vt siiski). 

Kuid kõigepealt Urmas Reitelmannist. Tuletan meelde, et esiteks läheb Urmas Reitelmann ENPA delegatsiooni koosseisu Jaak Madisoni asemel, kelle nimetamine omal ajal millegipärast teravaid emotsioone ei tekitanud. Kas Reitelmann on Madisonist nii palju halvem valik? Minu meelest on tegemist üsna ekvivalentse vahetusega. 

Teiseks, ENPA esindab Eesti Riigikogu, iga delegatsiooni liige esindab ENPAs oma fraktsiooni ning EKRE fraktsioon kinnitas korduvalt, et just Urmas Reitelmann sobib kõige paremini esindama EKRE nägu Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees.

Kolmandaks, kutsutud väliskomisjoni istungile kinnitas Urmas Reitelmann: 1) talle omistatud ütlused tegi ta ammu ning nende eest on ta vabandanud; 2) ta on tööks ENPA delegatsioonis põhjalikult ette valmistunud ning 3) ta on selleks tööks motiveeritud.

Lähtudes nendest kaalutustest, toetasin komisjonis otsust saata Reitelmanni ENPA delegatsiooni koosseisu nimetamine või mittenimetamine hääletusele riigikogu suurde saali.

Paraku selgus kohe, et 1) vabandamisega ei olnud nii, nagu Reitelmann komisjonis väitis, 2) et ENPA on tema meelest mõttetu koht ning 3) ta ei hooli sellest, kas ta kuulub ENPA delegatsiooni koosseisu või mitte.

Lähtudes nendest asjaoludest ei saanud ma teda enam toetada ja jäin erapooletuks. Kuid miks ma vajutasin kollast ja mitte punast?

​Nüüd tulen Oudekki Loone nimetamise juurde. Ka NATO Parlamentaarse Assamblee delegatsioon esindab riigikogu ning vastavalt kokkuleppele kuulub selle delegatsiooni juhi koht Keskerakonnale. Keskerakond otsustas, et just Oudekki Loone on selleks tööks nende parim valik. Mina sellega nõustuda ei saanud, kuna Oudekki Loone seisukohad selles valdkonnas ei ühine Eesti välispoliitika põhisuundadega.

Väliskomisjonis ütles Loone, et Eestis on palju inimesi, kes nagu temagi suhtuvad NATO tegevusse kriitiliselt. Sellega peab nõustuma ja oleks jutt olnud delegatsiooni lihtliikmest, võiks pluralismi huvides nõustuda ka Loone liikmelisusega, kuid ma ei tahtnud lubada, et selliste vaadetega inimene oleks delegatsiooni juht. Sellepärast vajutasin ma punast.

Ma loodan, et öeldust piisab minu valikute põhjendamiseks. Ühel juhul on tegemist võib-olla mitte kõige meeldivama inimesega, teisel juhul potentsiaalse julgeoleku ohuga. Sellepärast saigi Urmas Reitelmann minult kollase, Oudekki Loone aga punase. Kahjuks ei mängi me riigikogus jalgpalli ja mina ei ole kohtunik, kes saab jagada vastavate värvidega kaarte.