Teiseks ei saa vihjeandjate kaitse tugineda motivatsioonile, mille ajel vihje edastati.
Esmapilgul võib see imelikuna tunduda, aga selgitan kohe, miks «pahatahtlikkus» ei saa olla teavitajale kaitse mittepakkumise tingimuseks.
Motivatsiooni hindamine kui selline on subjektiivne. Kuidas teha kindlaks, et inimene haudus oma peas kurje plaane? Sellise kriteeriumi esitamine tekitab mugava võimaluse vihjeandja demoniseerida – ning juhul kui tööandja vihjeandmist ei soosi, ta selleks ettekäände ka leiab.
Nagu ka Euroopa Liidus 7. oktoobril vastu võetud direktiivis, tuleb meil tugineda sellele, et rikkumisest teavitaval isikul peab olema mõistlik alus uskuda, et teavitamise ajal kättesaadavaid asjaolusid ja teavet arvesse võttes on ta esitatav teave tõene. Seega kaitse ei kohaldu neile, kes tahtlikult ja teadlikult esitavad ebaõiget ja eksitavat teavet, kuid tagab kaitse neile, kes esitasid ebaõige teate uskudes, et tegu on õige teabega.
Oleks ülikool ja selle rektor eelmisel kevadel juhtumit uurides temaga avatult kommunikeerinud, ei oleks see suure tõenäosusega üldse avalikkuse ette jõudnud.
Direktiivi järgi tagataks antud TTÜ juhtumi puhul vihjeandjale kaitse nagunii. Vihjeandja esitatud tõendid olid ju õiged – ka TTÜ enda uurimiskomisjon leidis, et tööreegleid on rikutud. Seda, milliseks osutuvad teiste uurimiste tulemused, pole samuti olulised.
Olulised on algsed tõendid ja teave, mille vihjeandja esitas. Lindistused, kirjavahetused, puudulikud dokumendid olid tõesed ning on nüüdseks pädevatele uurimisasutustele üle antud.
Seega see, kas vihjeandja pärast tõendite üleandmist avatult asutusesisese komisjoniga koostööd teeb, ei tohi tema kaitset ega vihjeandja staatust kuidagi mõjutada.
Eriti arvesse võttes, et antud juhtumi puhul oli vihjeandjal eelneva kogemuse põhjal ilmselt tervislik doos skepsist ülikooli enda vastu. Oleks ülikool ja selle rektor eelmisel kevadel juhtumit uurides temaga avatult kommunikeerinud, ei oleks see suure tõenäosusega üldse avalikkuse ette jõudnud.