Jüri Lass: «Rahva mandaat» ja räige pettus

Foto: Valitsus tutvustab 2020 aasta riigieelarve eelnõud.

Kust pärineb väide, justkui oleks II pensionisamba kohustuslikkuse kaotamisel rahva mandaat, küsib vaatleja Jüri Lass.

Seekord mul tõesti kihvatas, kui minister Martin Helme teatas 4. novembril televiisoris, et «meil on rahva mandaat» pensionireformi teha ning seetõttu ei saa «meie» sellest loobuda. Missuguse rahva? Kellel «meil»? Mandaat kellele?

Pensionireformi idee käis minu mälu järgi välja Helir-Valdor Seeder. See oli rohkem küll tema kui Isamaa erakonna kinnisidee. Tema kaaperdas Isamaa selle idee taha. Isamaa aga teatavasti sai napilt parlamenti. Küsin veel kord: kelle mandaat? Kas nende väheste, kes veel valimistel Isamaa peale lootsid (rohkem küll kui EKRE vastasele)?

EKRE minu mälu järgi valimistel pensionireformist ei rääkinud. Kui Helme räägib «meie mandaadist», siis kes on see «meie»? Või ongi nii nagu viimasel ajal üha enam tundub, et EKRE arvates nemad ongi riik? Kui mitte kogu riik, siis vähemalt riik riigis, vetoõigusega valitsus valitsuses.

Telerist oli selgelt näha ka, kui väga tahtnuks Helme hädavaevu viha varjates nähvata, et igasugu neegrid (IMFi esindaja oli mustanahaline) ei tule meid õpetama, aga pidi valitsusliikmena olema viisakas, öeldes, et rahvusvahelised organisatsioonid ei tule... See on muidugi kena täiendus riik riigis mõttele, et kogu rahvusvaheline kogemus on EKRE-le ümmargune null, nagu ka meie riigipanga igati põhjendatud seisukoht. Sest «meil on rahva mandaat» ja seetõttu «me ei saa loobuda» pensionireformist.

Mina olen ka üks selle rahva hulgast. Kahjuks ei saa suur osa väidetava mandaadi andnud rahvast aru, et pensionireformiga tahetakse meid tegelikult räigelt petta.

Pensionifondidesse oleme makseid teinud ju selleks, et väikesele riigipensionile lisaks saada veel üks väike lisa. Ja nüüd kihutatakse meid suurt osa sellest rahast tulumaksuna riigile tagasi andma.

Ah et kuidas? Väga lihtne: meid meelitatakse oma pensionifondi kogutud raha korraga välja võtma («Vaadake, kui palju raha te korraga kätte saate!»), ja siis sellelt rahalt tulumaksu maksma, et riigieelarve auke täis toppida. Meeles tuleb pidada, et kui võimalikud rahanumbrid pea sassi ajasid, siis sassis pead peate kammima kümme aastat.

Kogu tolles pensionireformi jutus on vähemalt kaks äraspidist seika. Pensioniraha väljavõtmise pealt kooritavat tulumaksu kavatsetakse – kui te veel pole aru saanud – kasutada praeguste pensionäride pensionite tõstmiseks. Kas saab veel midagi küünilisemat välja mõelda: loobuge oma tulevasest pensionilisast selleks, et tänastele pensionäridele väikest pensionilisa maksta!

Aga peamine äraspidisus seisneb selles, et pensionifondidesse oleme makseid teinud ju selleks, et väikesele riigipensionile lisaks saada veel üks väike lisa. Maksnud selleks, et kindlustada niipalju kui vähegi võimalik oma pensionipõlve. Ja nüüd kihutatakse meid suurt osa sellest rahast tulumaksuna riigile tagasi andma.

Lisaks kihutatakse meid pealekauba ise investoriks hakkama selle pensionifondist välja võetud rahaga. Tunnistan ausalt: minul ärivaimu pole, investorit minust ei saa, parem ei proovi. Ilmselt enamikul, kes iseinvesteerimisele loodavad, ei ole selleks tarvilikke oskusi. Selline investeerimisele kihutamine on ju peaaegu sama, nagu kihutaks riik meid kiirlaenu võtma.

Rõhutan veel kord: teise samba pensioniosak ei ole ju mingisse suvalisse fondi kogutav raha, me kogume seda terve oma tööelu jooksul oma pensioniea kindlustamiseks. Riik on meile seda paarkümmend aastat niimoodi lubanud. Nüüd tahab seesama riik meid nii-öelda lohku tõmmata. Kuidas saame seekord lubatut uskuda?

Siinkohal tuleb endale ka meelde tuletada, et kui niinimetatud vanas Euroopas on pension palgaga umbes samas suurusjärgus, siis meil moodustab see palgast umbes 40 protsenti. Ja selle pisku ühest osast kehutatakse meid pensionireformiga loobuma.

Kas veel midagi alatumat ja küünilisemat saab välja mõelda.