FOTO: Henrik Kalmet (Kinoteater)

Kinoteatri tegijad Henrik Kalmet, Paavo Piik ja Paul Piik kirjutavad, miks Postimehe kultuuritoimetaja Hendrik Alla arvustus Marta Pulga filmile nende hinnangul liiga teeb.

Ei pea küll heaks tooniks, kui autorid vastavad kriitikule, aga kuna järgnev lõik tundub arvustuse kohta tavatult isiklik ja ükski teine arvustus ei ole seda seni adresseerinud, tahaks polemiseerida: «Ma ei tea, kas Kinoteatri tegelased sellest ise aru said, aga filmis on täiesti selgelt tunda nende suhtumist oma katse objekti. Mis siis, et see on peidetud ülevoolava sõbralikkuse ja kambavaimu taha: nüüd oled ka sina Kinoteatri perekonnas. Aga tegelikult on näha puhast üleolekut: näe, leidsime lihtsa tüdruku Valgast, Maxima kassapidaja perekonnast, jube põnev; teatrist ta mõhkugi ei tea, aga tuba on segi ja joob sõbrannadega pudelist viina. Tundub, nagu 19. sajandi antropoloogid oleksid Mowgli kätte saanud ja nüüd uurivad teda.»

Filmi «Aasta täis draamat» režissöör Marta Pulk jälgis Alissija Jevtjukova tegemisi rohkem kui aasta jooksul. Režissööri ja Alissija vahel valitses äärmiselt usalduslik ja toetav suhe, mis jätkub sellisena tänase päevani. Ühelgi muul juhul ei oleks film saanud olla ka nõnda isiklik, nagu see kujunes. Hendrik Alla kirjutab ise mujal, et «filmi tugevus on Alissija – intelligentne, sarmikas ja noor naine». Kas see, et film teda nii kujutanud on, saaks üldse olla kuidagi ülevalt alla suhte pealt?

Lõppkokkuvõttes on see arvamus või tunnetus, mis Allal filmist tekib, muidugi subjektiivne ja tema õigus provotseerida.

Samuti selgub Alla kirjutisest, et Maxima kassapidaja (või hiljem ka ettekandja) on mõttetu inimene, kelle hulka Kinoteater laseb Alissija pärast eksperimendi lõppu tagasi langeda. See on huvitav, et ta ei omista seda tähelepanekut mitte enesele, vaid filmi autoritele, kelle hulgas ei ole meie teada kedagi, kes peaks näiteks teatritööd (või kriitikutööd) kuidagi õilsamaks või ühiskondlikult olulisemaks kui kassapidaja või ettekandja oma. Ja teisalt leiab Alla jälle, et see töökoht, mille pealt Alissija «langeb tagasi Maxima kassapidaja tasemele», on samuti teda «orjastav»? Paratamatult tekib sama mõte nende sotsiaalsete ärapanemistega mis arvustajal endalgi, aga ümberpöördunult: kas selline vaatenurk ei räägi palju rohkem arvustaja kui filmi kohta?

Lõppkokkuvõttes on see arvamus või tunnetus, mis Allal filmist tekib, muidugi subjektiivne ja tema õigus provotseerida. Tahaks lihtsalt välja tuua, et see ei ole faktiliselt tõene. Ja loodetavasti jõuavad Postimehe lugejad ise filmi vaatama, et kujundada oma arvamus.