Pilt on illustreeriv.

FOTO: Wavebreakmedia ltd/PantherMedia /Scanpix

«Kui tegemist oleks tavalise ettevõttega, oleks erakonnad pankrotis,» ütles Postimehe uudistetoimetuse reporter Anna Põld kolme erakonna suurest miinusest rääkidest Kuku raadio saates «Vahetund Postimehega». Erakondade rahastusest ja fantoomliikmete probleemist rääkisid Anna Põld ning arvamustoimetusest Karl-Eduard Salumäe ja Indrek Lepik.

Sel aastal toimusid kahed suured valimised, mille kampaaniakulud on viinud erakonnad sügavale miinustesse, tutvustas Põld. Uurides majandusaasta kolmanda kvartali tulemusi, osutub, et kolm suurt parteid, sealhulgas peaministripartei ja suurim opositsioonierakond, vaevlevad tõsises rahahädas. Kõige raskem seis on Keskerakonnal, mille pangakontolt vaatab vastu enam kui 800 000-eurone miinus. Sellest pool miljonit on võlad valimiskampaania eest. Teist ja kolmandat kohta hoiavad sotsiaaldemokraadid ja Reformierakond, millel on enam kui 600 000-eurone miinus. 

«Erakondade rahastamise järelevalve komisjon on lausa küsimärgi alla seadnud nende erakondade püsimajäämise. Komisjoni aseesimees [Kaarel Tarand] on öelnud, et kui erakonnad oma rahasju ei muuda, siis nii mõnigi partei järgmisi valimisi vastu ei pea. Erakondade vastused näitavad, justkui kõik oleks hästi, nad saavad hakkama, muretsemiseks pole põhjust,» kirjeldas Põld vastuolu erakondade optimismi ja järelevalve komisjoni pessimismi vahel. 

Nii Keskerakonna kui ka SDE puhul jäi tulem miinusesse juba kolmandat aastat järjest. On vähetõenäoline, et Keskerakonna puhul võiks positiivsem seis tulla selle aasta lõpuks. 

Jääb mulje, et enam ei pürgita mitte miinusest nulli, vaid suurest miinusest väiksemasse miinusesse, kirjeldas Indrek Lepik. «Miinuses erakondade rahakott on sümptomaatiline nähtus Eestis, et mitte öelda normaalne,» ütles Salumäe. «See, kui ERJK peab neid kohtlema kui krediitkaardivõlglasi, koputama laua peale ja küsima, et mis on teie plaan, ei ole imagoloogiliselt Eesti parteisüsteemi hellitaja, vaid näitab seda kõike üsna kehvas valguses.»

«Enne kui ma oma mõtte välja ütlen, siis ma rõhutan, et ma saan aru, et erakonna ja riigi juhtimine on kaks totaalselt erinevat asja,» jätkas Salumäe. «Aga sellegipoolest esitan ma hüpoteetilise küsimuse, et kas me tahaksime, et riiki juhitaks samasuguste riskipanustega? Teeme mingisugused suured käristamised ja rahapaigutused ning loodame, et äkki tuleb tagasi?»

Salumäe sõnul on üks tahk erakondade miinuse juures nende pöörased valimiskampaaniad. Võiks mõelda regulatsioonidele, mis kuidagi hoiaks tagasi valimiseelseid kulutusi. Samas on elu näidanud, et regulatsioonid hästi pigem ei tööta. Samamoodi on näha, et massiivne kampaania reklaamide, flaierite ja nänniga Eestis paraku veel töötab päris hästi, mistõttu on erakonnad motiveeritud samamoodi jätkama.

Erakondade probleem hakkab sellest, kuidas liikmeid värvatakse ja hoitakse. Liikmete massid korjatakse suure rehaga kokku, aga väga vähesed neist panustavad erakonna töösse ja usuvad kandvasse ilmavaatesse. Kui näiteks mõni ülikooli korporatsiooni liige ei maksa oma liikmemaksu, siis ta värvatakse organisatsiooni ridadest välja. Kirikogudusse kuuluv inimene võib üsna lihtsalt aastaid eksisteerida nii, et ta raha kogudusele ei anna. Aga kui ta siis soovib mingit toimingut, on see siis pulm või matus, siis saab see liikmemaks ka tasutud. Mõni erakond on sätestanud, et kui liige tahab erakonna suurkogul hääleõigust, siis ta peab viimase aasta liikmemaksu tasuma. Selline olukord pole aga sugugi kõikjal ning ei adresseeri varasemate aastate tasusid. 

Küsimus ei olegi selles, et erakondadel oleks palju fantoomliikmeid, vaid selles, et erakonnad ise häälekalt praalivad oma liikmeskonna suurusega. Seda käiakse välja igas võimalikus ja võimatus situatsioonis kui suurt saavutust, aga tegelikult seal taga midagi ei ole, võttis Salumäe probleemiasetuse kokku.