Seeder kompenseerib kehva sisu jõulise esinemisega

Foto: Helir-Valdor Seeder

ETV «Esimeses stuudios» vaidlesid pensionireformi üle selle käilakuju Helir-Valdor Seeder (Isamaa esimees) ning Eesti Panga endine asepresident ja Riigikogu liige Andres Sutt (Reformierakond). Retooriliselt oli tugevam Seeder, sisuliselt Sutt.

Seeder mõistab, et kõik, kelle toetust tal vaja on (Isamaa valijad, erakonnakaaslased, koalitsioonipartnerid) on pensionireformi teemas tema poolel ning seetõttu võib ta sel teemal esineda enesekindlalt. Olukorras, kus tema juhitava erakonna reiting on hakanud taas kukkuma valimiskünnise lähedale, on pensionisüsteemi tulevik ainus teema, millega on võimalik püsivalt pildis olla.

Isamaa poliitkommunikatsiooniga tegelevad inimesed võivad tema esitusega ilmselt rahul olla, sest ta jättis Andres Sutiga võrreldes selgelt jõulisema mulje, kuigi osa selle saavutamisest oli vahelesegamine ning saatejuht Anna Pihli küsimuste ignoreerimine. Seederi ideoloogiline pool on tugev, eriti võrreldes Sutiga, kes jätab pigem rahuliku eksperdi kui poliitiku mulje. Isamaa esimees vajutab ideoloogilistele nuppudele, mis haakuvad Eesti ühiskonnaelu igipõliste juhtmõtetega: «otsustama peaks oma peaga, iseseisvalt»; «mõistlik on usaldada inimest, uskuda inimese vastutustundesse».

Anna Pihl küsib saate lõpus Andres Sutilt: «Reformierakond on alati olnud ju isikuvabaduste pooldaja, miks olete te vastu sellele, et inimesed saaksid ise otsustada?» Et sellise küsimuse püstitab neutraalne saatejuht, näitab, et sõnumite osas on Isamaa õigel teel.

Kui seda debatti hinnanuks väitluskohtunik, siis vaevalt ta Seederile võidu andnuks. Andres Sutt suudab tuua mitmete teiste riikide kogemuste osas nii häid näiteid (Holland, Taani, Rootsi, Soome) kui ka halbu (Ungari ja Poola, viimane seejuures pööras sarnase reformi hiljuti tagasi). Sutt küsib korduvalt Seedri väidete paikapidavuse kohta tõestusmaterjali, ent ei saa seda. Puudu jääb Sutil Seedri jõulisusest, mille olemasolul võiks Isamaa esimehe väiteid mitte ainult kahtluse alla seada, vaid ka selgemalt ümber lükata. Ta valdab siiski üsna hästi teemas asjakohaseid fakte. Reformierakonna esindaja toob välja, et täna tegeleb investeerimisega vaid 2 protsenti elanikkonnast, mis paneb küsima, kas pensioniraha väljavõtjate edasine käitumine rahaga oleks mõistlik.

Õõnsalt mõjub Seederi väide sellest, justkui poleks võimalik arvutada, kui suur saab aastakümnete pärast olema pension. Väide, et inimeste pension ei ole pensionireformi järgses tulevikus II samba kohustuslikuna hoidmisega võrreldes ilmtingimata väiksem, ei allu loogikatestile. Seederi sõnul olevat vaid väike protsent inimesi, kes elavad palgapäevast palgapäevani, Suti sõnul olevat neid palju. Kiire faktikontroll näitab, et mulluse Kantar Emori finantsseireuuringu kohaselt on selliseid inimesi üle poole Eesti elanikkonnast. Seederi peamine viis faktiteadmiste näitamiseks paistab olevat erinevate paberite kaasavõtmine stuudiosse, ent vähemalt ühel juhul suudab Sutt näidata, kuidas Isamaa esimees tsiteerib Eesti Panga anlüüsi valikuliselt, ilma toomata välja konteksti, mis tema näidet õõnestab.

Väheveenvalt mõjuvad ka Seederi selgitused selle kohta, miks ei pidavat paika sisuliselt teemas pädevate institutsioonide (Eesti Pank, Rahvusvaheline Valuutafond [IMF]) soovitused pensionireformi sellisel kujul mitte teha. Ta toob välja varasemalt IMFilt saadud kehva nõu (ei selgita, miks nüüd saadud nõu on sisuliselt kehv, mis täpselt selle juures ei päde), Eesti Panga analüüsi tendentslikkust (Sutt küsib, mis osas see nii on, Seeder ei vasta). Ta ei vaidle vastu Andres Suti väitele, mille kohaselt tähendab reform kas kõrgemaid makse, kõrgemat pensioniiga või suuremat riigivõlga.

Pensionireformi teemaline «Esimene stuudio» on suuresti Seederi sõu, kus Andres Sutt on samas sisuliselt pädevam. Informeeritud televaataja tõenäoliselt ei saanud saatest kindlust pensionireformi sellisel kujul elluviimise mõistlikkuse osas.