Omapäraselt väikeseformaadiline raamat «Varastatud aja lõpus» käsitleb armastust ja mitte vähem tähtsana filosoofilisi küsimusi. Tegemist on Peeter Helme kolmanda proosateosega.
Ahhaa-elamus taas olemas
27. detsember 2011, 12:02
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peategelane tutvub kõrtsilaua taga ühel lõbusal olengul pruunisilmse neiuga, kes on abielus. Peategelane on ka ise kohe abiellumas, lisaks sellele veavad teda armastatust eemale õpingud Saksamaal.
Minajutustajale on armastatu väga hõrk, ta on ülimagus unelm, mida mäletada on parim avatud silmadega ja öösel. Kahe inimese kohtumistest moodustub varastatud aeg, mida ilmestavad retrospektiivsed mõttemõlgutused sellest, kuis unistus liigutas ja kui pikad olid eriti väljavalitud hetked ühes temaga.
Kogu loost koorub välja ka moraal: aeg, mis inimesele on antud, on suhteline, lühike ja erandlik; aegruumi pinnal toimuvad ärevad liikumised, mis venitavad ajaskaaladest küll koridore, küll ellipseid ja kogu aja toimuks justkui diskussioon ses küsimuses, missugust ajakoridori kasutavad eluks kõlbulikud isendid.
Siinkirjutaja ei saanud seda raamatut lugedes end mitte tagasi hoida ühest mälestusest, ühest naisest, kes ülikooli aegadel miskit sellist lausus: «Sina paneksid naise kristallpaleesse elama, et tema ilu imetella, aga sa ei taha arvestada, et ka naine on elav olend ja miks ei võiks ta ühel päeval kippuda ühes vanade klassivendadega mootorrattamatkale Mägi-Karabahhiasse?»
Just samamoodi talitab ka «Varastatud aja lõpu» tüüp, kes jumaldab oma ainukest silmatera äärmuseni. Daamil pole siin õiget nimegi, kõnelemata iseloomust. Tavaliselt kõneldakse vaid võtetest, mida tunda ja kuidas armastada Teda.
Barokiajastu Saksamaal (ja mõnes kirjandusajaloo episoodis hiljemgi) oli olemas Ach-Literatur, see on siis käehoidmiskirjandus. Peeter Helme teoses täidab see omalaadselt ahhaa-elamuse osa. Kõnelen sest elamusest sellepärast, et niisuguseid raamatuid, nagu Helme on kirjutanud, meil tavaliselt ei ilmu. Sest mehed ei soovi oma tundeelu näidata, oma mõtete trajektooride nii detailne näitamine viib meesterahva lahku «kõva mehe» arhetüübist.
Kujutan juba ette, kuidas nii mõnigi teravmeelne eevatütar pärast selle teose lugemist ütleb: «Ära niisama moluta, miks sa midagi ette ei võta? Vaata, kui kenasti «Varastatud aja lõpul» noormees oma daamiga tegeles; aja aga nüüd kossid alla ja too mulle vähemalt kristall-liualgi üks südamete õis!»
Igati lugupidamist väärib autori oskus ühendada üht ühitamatut teisega. Mõtte kõrgeim pilotaaž on tuua oma armuelamuste taustaks Newtoni ja Leibnizi diskussioon absoluutsest ajast.
Võib-olla olnukski hoopis parem, kui raamat olnuks itinerarium mentis in absolutum ehk vaimu teekond absoluutsesse, mille käigus Tema ja Temake üheskoos teooriaid hakkavad välja töötama.
Aga teisest küljest, kui juba Newton eeskujuks on, siis kuivad teooriad ei olekski sobilikud – Newton ei loonud juba põhimõtte pärast hüpoteese ning naine ses raamatus vast polnukski selleks võimeline. Igatahes oleme saanud filosoofilise koega raamatu.
Raamat
Peeter Helme
«Varastatud aja lõpus»
Tuum 2011
160 lk