Kuidas tagada hea ajakirjanduse olemasolu kehvades turutingimustest?

FOTO: Peter Jobst/PantherMedia / Scanpix

Eelmisel nädalal ajakirjanduses juhtunu võtsid Kuku Raadio saates «Olukorrast ajakirjanduses» kõneluse alla Rein Lang ja Väino Koorberg. Peeter Helme tagasiastumise ja Postimees Grupi kahjumi valguses tõusis laiemaks küsimuseks ajakirjanduse ärimudel ja selle jätkusuutlikkus.

Praegusel kujul tasuta sisu pakkudes teenib ajakirjandus omanikele enamasti kahjumit. «Minu maailmavaatega ei käi mitte üks raas kokku tasuta asjade jagamine. Kunagi oli meil omakeskis ütlus – mis tasuta, see kasuta,» raius Lang. «Lööte lahti Postimees online'i, tähtsamad uudised ja tähtsamad kommentaarid on seal tasuta saada.»

Võrdlusmomendina tõi Lang sisse täiesti tasulise ajakirjanduse. «Meil on olemas teine näide Äripäeva näol, mis on juba tükk aega tagasi aru saanud, et tasuta asjade jagamine ei vii kusagile. On kehtestanud äärmiselt lihtsa süsteemi, kuidas oma sisu korraliku raha eest muuta kättesaadavaks. Inimesed täna maksavad, tellijate hulk suureneb ja Äripäev ei ole miinuses.»  

Langi sõnul on poliitiliseks küsimuseks, kas avalik-õigusliku ERRi kõrvale peaks riik finantseerima veel erameediakanaleid või peaks konkurentsitingimused võrdsustama, näiteks ERRi online-ajakirjanduse tasuliseks muutmisega. Koorbergi vastuargumendina on sellest vaid üks samm edasi selleni, et ERR hakkaks reklaami müüma.

Koorberg ütles, et tasuta sisu pakkumiseks tuleb leida teisi tuluallikaid. «Äripäev on nišiajakirjandus ja ka seal tuleb põhileib lauale kusagilt mujalt – konverentsidelt, koolituste korraldamiselt.» Laialt saadaval olevat teavet on keerulisem tulusaks muuta. «Rein, millal sa viimati lugesid tasulist Äripäeva veebis? Millal sa viimati olid nõus maksma Brigitte Susanne Hundi rindade vaatamise eest?»

Löögi alla jäi ka sisuturundus. Eelmisel nädalal avaldatud sisuturunduslikku infoedastust listerioosi ohtudest pidas Lang libastuslikuks sammuks selle poole, et välisuudiseid hakkab vahendama Välisministeerium või Eesti Välispoliitika Instituut. Koorbergi hinnangul on ajakirjandus pikalt ja laialt rääkinud listeeriabakteri ohtudest juba toona, kui paanika puhkes. Küll aga on ametkonnad tajunud, et neilt oodatakse rohkem teavitustegevust.

Positiivsena tõstsid saatejuhid esile eelmise nädala Sirbis avaldatud uurimust pressiteadete kasutamise kohta Eesti ajakirjanduses. Priit Pärnapuu kirjeldab oma bakalaureusetööl põhinevas artiklis, kui palju ja millisel viisil kasutavad, et mitte öelda kopeerivad, Eesti uudisteportaalid ministeeriumites kirjutatud pressiteateid.

«Kindlasti on see probleem. Mitmed uudisteagentuurid, sealhulgas BNS, on lahendanud olukorra lihtsalt: on eraldi rubriik, kus siis need üllitatakse ilma omapoolse redaktsioonita,» lausus Lang. Koorbergi sõnul on BNSil selle võrra lihtsam, et BNSi tarbijaskonnaks on needsamad riigiasutused ja ajakirjandusväljaanded.

«Võib-olla ei olekski väga vale, kui Postimees teeks omaette rubriigi «Pressiteated»,» sedastas Lang. «Iseasi, kas sellel ka lugejaskonda oleks.»