Pisaragaasi ja veekahurite alla jäänud meeleavaldajad eile Tšiili pealinnas Santiagos.

FOTO: JORGE SILVA/Reuters/Scanpix

Ladina-Ameerikas toimuv tundub Eestist vaadates kaugel, kuid tegelikult on tegemist olulise piirkonnaga, mille areng mõjutab suurriikide suhteid. Rahutustega täidetud sügise sündmusi tutvustavad Kuku Raadio «Välismääraja» saates Eestis elavad mehhiklasest Leonardo Ortega ja argentiinlane Felipe Mohando.

«Poliitilist turbulentsi näeme paljudes riikides. Venetsueelas, kahtlemata, viimasel ajal on uudistekünnist ületanud Tšiilis toimuv, Ecuadoris, Boliivias ja ka Argentiinas on rahulolematust palju,» võttis saatejuht Hannes Hanso kokku, miks on oluline Ladina-Ameerikast rääkida.

Miks just praegu on Ladina-Ameerika nii rahutu, päris Hanso. Erinevad riigid eri põhjustel, vastas Ortega, aga ühisjooneks on tõepoolest rahulolematus valitseva võimuga. Piirkonna elanikel on tunne, et poliitilises mõttes ei ole nende riik viimase kümnendi jooksul edasi jõudnud. Selle asemel kasvab ebavõrdsus. Teiseks ühisnimetajaks turbulentsusele on valitsuste jõuline reaktsioon meeleavaldajate vastu.

Piirkonnas ainult kolme riigi elanikud arvavad, et nende riigis on demokraatiaga hea olukord. Nendeks on Uruguay, Costa Rica ja Tšiili. Tuleb siiski arvestada, et Tšiilis tehti küsitlus enne meeleavalduste algamist. Samas aravb 75 protsenti, et nende riigi demokraatia teenib ainult poliitilise ja majandusliku eliidi huve.

Ortega tõi esile, et 33 protsenti Tšiili SKTst on ühe protsendi eliidi käes. Makrotasandil võib kõik kena näida, kuid vaesem kiht tajub, et neil pole ligipääsu tervishoiule ja haridusele. Meeleavaldused lahvatasidki sellest, kui valitsus plaanis tõsta metroohindu, mis oleks enim löönud just kõige vaesemat elanikkonda.

Mohando lisas juurde, et tänavatel on just noored inimesed, sest keskealised mäletavad veel suurt vaesust ning ei pea oma olukorda nii kehvaks, võrreldes teiste riikidega. Noored ei pea aga toimunud arengut piisavaks. 

Argentiinas toimuvat kirjeldas Mohando nõiaringina. On poliitiline kriis, võimule tulevad populistid, jagavad raha laiali, maksude tõstmisega kasvab korruptsioon. 5–6 aasta pärast saab raha otsa, tuleb uuesti majanduskriis. Võimule tuleb uus, tavaliselt parempoolne valitsus. Raha majanduse ülesehitamiseks ei ole, seda saadakse IMFist. Kui järgmisteks valimisteks on raha piisavalt, tulevad populistid tagasi.