Maarja Vaino: lapsekeskne või lapsik õppekava?

Nõudepesu – töökasvatus Montessori lasteaias Hamburgis (u 1925). Foto: akg-images

Kirjandusteadlane Maarja Vaino luges võrdlevalt kaht lasteaia õppekava eelnõu ja leidis nende vahel kaks põhimõttelist vaidluskohta: kas täiskasvanu tohib last kasvatada või peab laps sellega ise hakkama saama, ning kas rahvuslikkuse ja kultuurilise järjepidevuse rõhutamine on hea või halb.

Haridus on teadagi valdkond, kuhu ühiskondlikud muudatused jõuavad hilinemisega ning mis on suunamuutustes nagu tõeliselt suur ja aeglaselt manööverdav laev. Meie haridussüsteemiga näibki praegu olevat nii, et laeva on asutud pöörama suunas, kust teised, varem pööranud laevad, on hakanud juba tagasi tulema. Suunavalik on põhiline tüliõun ka lasteaedade riikliku õppekava tööversioonide arutelu puhul. Õieti on oma olemuselt tegemist kahe täiesti erineva dokumendiga, sest üks teeb terminoloogilisi jm muudatusi «Koolieelse lasteasutuse riikliku õppekava muutmise eelnõu» (edaspidi: esimene dokument) juurde, teine on vormistatud kui «Lasteaia riiklik õppekava» (edaspidi: teine dokument). Sellest tuleneb ilmselt ka osa arusaamatusi, eriti neid, mis puudutavad soovituslikke laule jms, mida on loetlenud teine töörühm (ja mis kirjas «Lasteaia riiklikus õppekavas»). Formaat on lihtsalt erinev.

Sisuliselt võib märgata mitmeid kattuvusi. Mõlemad dokumendid leiavad, et laps õpib kõige paremini mängides, et lapse õpi- ja kasvukeskkond peab olema turvaline, et laps peab kooli minnes olema kooliküps ning et lapsed on erineva õpi- ja arenemiskiirusega. Niisiis ei ole pealtnäha fundamentaalseid erimeelsusi ja näib üllatav, et teise dokumendi esitlemine tõi kaasa nii valulise reaktsiooni ja viis Facebooki grupi «Võtta tagasi Lasteaia riikliku õppekava tööversioon» loomiseni. Reaktsioon näib ebaproportsionaalsena seda enam, et tegemist on tööversiooniga ja demokraatlikus ühiskonnas on täiesti normaalne, et esineb valikuvõimalusi.