Martin Ehala: kui palju tohib last kasvatada?

Lasteaialapsed õues. Foto: Marko Saarm / Sakala

Uue lasteaia õppeava väljatöötamise kirgede keskpunktis näib olevat küsimus, kui palju tohib täiskasvanu last kasvatada ja kui palju peab laskma lapsel ise kujuneda.

Ühe töökava koostajad näevad laste käskimises ja keelamises vaat et teed totalitarismi, teise töökava koostajad kardavad, et ilma täiskasvanu kontrollita ei kujune lastest kõlbelisi isiksusi.

Kindlasti ei ole see küsimus, milles ühel poolel oleks täielik õigus ja teine eksiks totaalselt. Pigem on tegemist küsimusega käskimise ja keelamise õigetest proportsioonidest. Asjaolu, et õppekava uus versioon on tekitanud sellise poleemika, näitab, et see proportsioon on aja jooksul paigast ära läinud ja püüe seda tagasi nihutada on esile kutsunud vastureaktsiooni.

Ma leian, et arutelu kasvatusideaalide üle on väga teretulnud mitte üksnes parima võimaliku lasteaia õppekava väljatöötamiseks, vaid ka selleks, et aidata lapsevanematel teadvustada probleemi olemust ja aidata neil leida oma lapse iga ja iseloomu arvestades kohane kasvatusviis. Usun, et selles väitluses oleks kasulik natukene meenutada klassikuid.

Šveitsi arengupsühholoog Jean Piaget on oma teoses «Lapse moraalihinnangud» kirjutanud: «Kolme- või nelja-aastane laps on täidetud täiskasvanute reeglitega. Tema maailma valitseb idee, et asjad on nii, nagu nad peavad olema, et igaühe käitumine lähtub reeglitest, olgu need siis füüsikaseadused või moraalinormid – ühesõnaga, et maailmas valitseb Üleüldine Korrastatus» (lk 83). Selline arusaam asendub kooliea alguses mõistmisega, et reeglid ei ole ülevalt poolt antud, vaid inimeste omavahelise kokkuleppe tulemus. Samuti hakkavad lapsed arvesse võtma tegude taga olevat motivatsiooni, ühesõnaga, nende ettekujutus kõlbelisest käitumisest hakkab üha enam sarnanema täiskasvanute omaga.