Nädalavahetusel möllanud torm saatis Lõuna-Eestis korda pahandusi.

FOTO: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Kriisid näitavad, et me ei ole kõigeks valmis ja me ei oska alati kõige targemalt tegutseda, rääkisid Kuku Raadio saates «Vahetund Postimehega» ajakirjanikud Urmas Jaagant ja Karl-Eduard Salumäe. 

Kui me räägime elektrivõrgu töökindlusest, siis tavaliselt me ei räägi sellest, et ka kõik muu elektrivõrgu taristu juurde kuuluv peab olema korras, et süsteem toimiks, ütles Salumäe. 

Tagantjärele tarkus on, et seda õnnetut Võru alajaama katust oleks saanud natuke kõvemini peale panna küll. Pühapäevaõhtusest tormist jääb õhku ikkagi mulje, et meie kriisivalmiduse doominokivisid on kerge ümber lükata ning siis tekibki ahelreaktsioon, mis jätab terve linna elektrita.

Mart Helme ütles eilses ERR saates «Esimene Stuudio», et Eesti kõige haavatamad kohad on elektri- ja sidevõrk. Jaagant eeldas, et nende probleemidega ka tegeletakse. Küll aga pole Eestis tulemas olukorda, et kõik liinid oleksid kaevatud maa alla. Salumäe lisas, et tõenäoliselt ei saavutata lähemas tulevikus isegi sellist olukorda, et kõik maapealsed liinid ei oleks vananenud taristuga. 

Samas ei saa kõrvale jätta, et kui seekord ei oleks läinud katus, oleks varem või hiljem juhtunud midagi muud. Riik ei saa kõigiks võimalikeks olukordadeks valmis olla. Seetõttu on inimeste esimene samm ikkagi ise läbi mõelda, kuidas kriisiks valmistuda. Maal elaval inimesel, eriti väheasustatud piirkonnas, võiks olla isiklik generaator.  

«Selline riiklik keskkond nagu kriis.ee on väga õige suund,» ütles Salumäe. Tihtipeale sõltub kütte ja vee olemasolu elektrist. Iga pereliige peab teadma, kuidas tegutseda elektrikilbiga või kust vett kinni keerata. Arvestama tuleb ka sellega, et maapiirkondades ei ole kõik teenused käe-jala juures.

Üks asi on kriisiks valmistuda materiaalselt, aga sama oluline on loova mõtlemise säilitamine. Jaagant tõi välja, et ta eile käis ringi ja küsis, kus on kodus kümme liitrit puhast vett. «Loputuskastides,» ütles Salumäe vahele. «Aga selle peale tuleb tulla.»

Salumäe tõdes, et eestlaste kriisivalmiduse muudab haavatamaks ikkagi see, et meile meeldib naabrist kaugel elada. Kogukonnapõhist elukorraldust on siin vähem kui mujal. Nii üksteise abistamisel kui ka riigi jaoks on vahe, kas inimesed elavad üksteisest saja meetri või kilomeetri kaugusel. Salumäe lisas juurde, et eestlased on küll abivalmid, aga abi saamine jääb toppama selle juurde, et me ei julge minna naabri juurde paluma.