Äärmusrühmituse Islamiriik juht Abu Bakr al-Baghdadi andmas intervjuud džihadistide meediakanalile Al-Furqan.

FOTO: AP/Scanpix

Abu Bakr al-Baghdadi surm andis löögi Islamiriigile, aga ajaloost võib järeldada, et see ei pruugi kindlustada meile turvalisemat maailma, kirjutab Deakini ülikooli Alfred Deakini kodanikuühiskonna ja globaliseerumise instituudi globaalse islamipoliitika professor Greg Barton* veebiväljaandes The Conversation.

«Väga paha mees» on tapetud ja «maailm on nüüd turvalisem paik». Tundele, mis kõlas läbi USA presidendi sõnadest, kui ta andis teada Islamiriigi juhi Abu Bakr al-Baghdadi surmast, on raske vastu seista.

Baghdadi oli kahtlemata väga paha mees. Tema kümmekond aastat kestnud juhtimise all pidid Islamiriigi jõhkruse käes kannatama või lausa surema tuhanded inimesed Lähis-Idas ja mujal maailmas.

Lihtsa arusaama kohaselt on maailm tõepoolest ilma Baghdadita palju turvalisem paik. Paraku pole mingit garantiid, et see tõepoolest nii on.

Juba 18 aastat väldanud nõndanimetatud üleilmne sõda terrori vastu, mis algas 11. septembri rünnakute järel – rahvusvaheline sõjakäik algul al-Qaida, seejärel Islamiriigi vastu –, on peaaegu eranditult olnud takkajärele reageeriv ja taktikaline. Sel on puudunud igasugune strateegiline eesmärk, olgu tegemist Afganistani, Iraagi, Süüria, Somaalia, Filipiinide või veel mõne muu paigaga.

Maailma kõige tugevamad sõjalised koalitsioonid on aina sõdinud kõige suuremate ja kõige võimsamate terrorivõrgustikega, mida maailm on eales näinud. Nii otseselt kui ka kaudselt on see kaasa toonud sadade tuhandete inimeste hukkumise, triljonite dollarite kulutamise ja üldiselt äärmiselt vähe tulemusi.

Eriüksuste rünnakud Idlibis Baghdadi ning Aleppos tema asetäitja ja suuvoodri Abul-Hassan al-Muhadžiri vastu oli vaieldamatult tähelepanuväärne saavutus, suurte tagajärgedega taktikaline võit. Islamiriik sai tohutu hoobi. Ent see, kui kaua selle mõju kestab, pole kaugeltki selge. Viimase paarikümne aasta kogemused lubavad arvata, et kindlasti polnud see veel surmahoop.

Islamiriigi jõud olid nii Iraagis ja Süürias kui ka mujal maailmas hakanud taas pead kergitama ja ei saa pidada usutavaks, et kahe kõrge juhi kaotamine sellele lõpu teeks.

Baghdadi Islamiriigi juhina

Baghdadi ei pruugi olla asendamatu, aga mitmeski mõttes sobis ta ainulaadselt hästi juhtima Islamiriiki just sel ajal, mil ta selle eesotsas oli. Tema ajal hakkas kümnendi eest madalpunkti jõudnud Islamiriik end taas üles ehitama. Ta etendas otsustavat osa tegevuse laiendamisel Süüriasse, juhtiva kaadri täiendamisel ja suurendamisel, välksõja pidamisel Põhja-Iraagis, Mosuli vallutamisel ja kalifaadi väljakuulutamisel. Toetajate silmis ei ole tema usaldusväärsus islamiõpetlasena ja usujuhina kuidagi kõikuma löönud.

Tõsi, ta ei olnud kuigi karismaatiline juht. Jõhkruse poolest ei pakkunud ta niivõrd inspiratsiooni, kuivõrd jättis endast mulje kui fundamentalistlikust üksikust hundist. Aga ta täitis seda rolli suurepäraselt ja tõhusalt, selja taga suuremalt osalt varju jäänud endised Iraagi luuretöötajad ja sõjaväelased, kellest Islamiriigi juhtkond peamiselt koosneski.

Ta oli just selline kaliif, keda kalifaat parajasti vajas. Selles mõttes ei näe me enam kunagi kedagi temataolist.

Lausa uskumatu, et 15 aastat pärast seda, kui Abu Mussab al-Zarqawi rajas al-Qaida Iraagis, ja ligemale kümme aastat pärast seda, kui Baghdadi asus juhtima Islamiriiki Iraagis, ei mõista me jätkuvalt kuigi hästi Islamiriigi juhtkonna tegutsemismotiive.

Selge on see, et mässuline liikumine lõikas tohutut kasu nõndanimetatud debaathiseerimisest ehk araabia rahvusliku ideoloogia väljajuurimisest, mis järgnes 2003. aasta sissetungile Iraaki ja Saddam Husseini autoritaarse režiimi kukutamisele. Tuhandete valdavalt sunniitidest kõrgemate sõjaväelaste ja tehnokraatide ametist tagandamine langes tärkavale vastupanuliikumisele sülle otsekui taevakingitus.

Islamiriik on algusest peale olnud hübriid. Avalikult on see usulistest veendumustest ajendatud fundamentalistlik usuliikumine. Tagaplaanil on aga kogenud Baathi luuretöötajad osavalt manipuleerinud usuloosungitega, et luua politseiriik, milles religioosse terrori abil inimesi innustada, hirmutada ja kontrollida.

See ei tähenda loomulikult, et Zarqawi ja Baghdadi oleksid juhtidena tähtsusetud olnud. Vastupidi, neil oli väga oluline osa usuliste tunnete õhutamisel ja enda suunda kallutamisel algul Lähis-Idas, seejärel mujalgi maailmas. Selle tulemusel tormles Islamiriigi ridadesse üle 40 000 inimese, keda kehutas utoopiline usurevolutsiooni ideaal. Baghdadile sobis eriti hästi etendada usujuhi ja kaliifi rolli.

Optimistliku vaate järgi annab Baghdadi kõrvaldamine Islamiriigile löögi paljudeks kuudeks, võib-olla isegi aastateks. Nad peavad nägema ränka vaeva, et saada tagasi hoog, mis liikumisel oli tema võimu ajal.

Realistlikumalt sõltub see, mil määral suudetakse olukorda ära kasutada, esijoones sellest, mil määral suudetakse tuvastada liikumises esile tõusvad uued juhid ja nad ette võtta veel enne, kui nad enda võimu on suutnud kindlustada.

Mis edasi saab?

Tundub, et Islamiriik on leidnud Loode-Süürias Idlibis ja Aleppos alasid, mida ei kontrolli ei Assadi režiim Damaskuses, Põhja-Süürias tegutsevad Süüria Demokraatlikud Jõud ega ammugi mitte Iraagi valitsus Bagdadis, kus eesotsas oma ellujäänud juhtidega ridu korraldada ja jõudu koguda.

Optimistlikku joont jätkates võib ehk õhkõrnalt loota, et pühapäevaste rünnakute edu, milles oli otsustava tähtsusega USA eriüksuste ja Demokraatlike Jõudude koostöö, oli nii võimas, et selle abil saab veenda Trumpi loobuma otsusest lõpetada koostöö Demokraatlike Jõududega ja tõmmata Süüriast välja nii enda kui ka partnerite eriväed, kaasa arvatud nende õhutoetuse.

Tõsiasi, et Baghdadi ja Muhadžir leiti pelgalt viie kilomeetri kaugusel Türgi piirist, annab mõista, et Türgi kontroll Põhja-Süürias ei ole tagasihoidlikult öeldes kaugeltki nii tugev, et võtta ette peatselt pead tõstma hakkavad Islamiriigi juhid.

Viimasel viiel aastal kujunenud partnerlus peamiselt kurdidest koosnevate Süüria Demokraatlike Jõududega Kirde-Süürias vajaks pigem süvendamist, sest just see aitaks ära noppida uued Islamiriigi juhid, niipea kui nad esile kerkivad. Levinud arvamuse kohaselt on paigad Põhja-Süürias, kust tõenäoliselt tõusevad esile Baghdadi kohta täita soovivad uued juhid, juba praegu teada.

Aga isegi kõige paremal juhul võib tegelikkuses loota Islamiriigi jõukogumise mõningasele aeglustumisele, mis annaks aega taastada Põhja-Süürias ja Põhja-Iraagis mingilgi määral poliitilist ja ühiskondlikku stabiilsust.

* Greg Barton on seotud mitme Austraalia ja Kagu-Aasia vägivaldse äärmusluse uurimise ja sellele vastuastumise projektiga, mida rahastab Austraalia valitsus.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.