Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2011/05/12/580342t1h88e9.jpg)
/nginx/o/2019/09/25/12595467t1h9c65.jpg)
Riiklikud pensionisüsteemid, nagu me neid Euroopas tunneme, on mitmete arengute tõttu surve all, nende «parim enne» hakkab mööda saama, kirjutab Arenguseire Keskuse juhataja Tea Danilov.
Eesti inimeste suurim hirm, mida kardab lausa 82 protsenti elanikkonnast, on raskused toimetulekuga vanaduspõlves. Nii selgus OECD küsitlusest «Riskid, mis loevad» (Risks that matter). Kohe järgmisel kohal on hirm jääda haigeks ja töövõimetuks (62 protsenti inimestest).
Need ongi ühe ja sama mündi kaks külge. Eluiga kasvab ja pensionipõlv pikeneb, koos sellega suureneb ka eakate tööhõive. Ühest küljest, kuna ei soovita olla nii pikka aega tegevusetult kodus. Teisalt aga seepärast, et pensionid on Eestis madalad ning inimesed soovivad suuremat sissetulekut. Kui tervis vähegi lubab.
Siin tulevadki mängu tervena elatud aastad, mis paraku ei kasva oodatava elueaga samas tempos. Vähe sellest, et tervisega kimpus olev pensioniealine inimene ei saa tööd teha – tema omastele võib langeda raske hoolduskoormus koos sellega seotud kuludega.
Pensionid on madalad, sest tuleme nõukogude süsteemist ning 2000. aastate alguses üles ehitatud kolmesambaline pensionisüsteem pole praeguste pensionäride jaoks veel jõudnud täismahus tööle hakata. Seda seetõttu, et nende kogumisperiood on olnud vaid lühike osa seljataha jäänud umbes 40-aastasest tööelust. Ja päris toonastele ootustele vastavat tulemust ei pruugi kogumissüsteem tuua ka nooremate inimeste jaoks, sest pensioniinvesteeringute tootluskeskkond on oluliselt muutunud.
Nullindate alguses olid suurriikide võlakirjaintressid, mida loetakse turvalisimaks saadaolevaks tootluseks, ligikaudu viie-kuue protsendi tasemel ning mäletati veel värskelt aega, kui protsent oli lausa kahekohaline. Arvestati, et võlakirjaportfelli umbes veerandi ulatuses aktsiatega kombineerides saab üsna hõlpsalt pakkuda isegi kuni seitsmeprotsendilist aastast tootlust, mis võimaldab vara väärtuse kahekordistada kümne aastaga.
Kui riik ei kohusta säästma, siis peab igaüks endas ise selle motivatsiooni leidma. Isiklik vastutus oma toimetuleku eest suureneb.
Praegu on paljude euroala riikide võlakirjatootlused negatiivsed ning USA võlakirjad ühe-kahe protsendi lähistel. Kunagi suhteliselt lihtsalt kätte tulnud tootluse saavutamiseks on praegu vaja hoopis teistsuguseid ja palju riskantsemaid investeerimisstrateegiaid.
Eesti pensionifondide keskmine tootlus alates kogumissüsteemi käivitumisest on olnud 3,7 protsenti. Jämedates joontes tähendab see investeeritud vara väärtuse kahekordistumist kümne aasta asemel kahekümne aastaga.
Et paigal seista, tuleb järjest kiiremini joosta. Kui säästud teenivad vähem tulu kui vanasti, peab neid olema rohkem. Ja võimalikult erinevaid: lisaks finantsvaradele ka reaalvarasid, näiteks kinnisvara.
Kui riik ei kohusta säästma, siis peab igaüks endas ise selle motivatsiooni leidma. Isiklik vastutus oma toimetuleku eest suureneb.
Riiklikud pensionisüsteemid, nagu me neid Euroopas tunneme, on mitmete arengute tõttu surve all, nende «parim enne» hakkab mööda saama. Nad vajavad tasapisi remonti ehk kas juurdemaksmist või pakutava hüve kärpimist, näiteks piirates pensionide suurust või tõstes pensioniiga.
Pensionide jooksev finantseerimine, Eesti mõistes esimene sammas, põhineb töötasudelt kogutaval maksul, mis makstakse välja pensionil olijatele. Kuid kui inimesed töötavad üha enam vabakutseliste ja iseendale tööandjatena, väheneb palgatulu, millelt maksu korjata. Ja kui samas suureneb mittetöötavate pensionäride arv, süveneb probleem veelgi.
Hea uudis on siiski see, et pensionisüsteemide pankrottide laine ei alga ilmselt Eestist: esimese samba jätkusuutlikkus on Eestis võrreldes teiste Euroopa Liidu riikidega väga tugev. Kuid see hea tulemus on suuresti tänu võlgu pensionide madalale tasemele.
Kogumispensioni komistuskiviks on juba eespool mainitud turvaliste varaklasside tootluse madalseis, millega ei maadle üksnes Eesti pensionifondid, vaid fondid üle maailma. Miljoni dollari küsimus on, millal ja kas üldse jõuavad arenenud riikide võlakirjade tootlused tagasi varasemalt normaalseks peetud viie-kuue protsendi juurde. Vähemalt lähema kümnendi jooksul selleks erilist lootust ei ole.
Kliendi jaoks tähendab see suuremat riskitaset, mis kaasneb pensionivara investeerimisega, sest tootlust tuleb otsida peamiselt aktsiatest. Ja ligikaudu nelja protsendi lähistele jääv aastane tootlus tähendab, et kui võtta eesmärgiks tulevane pensionitase, mis koos esimese sambaga ulatuks ligi 60-70 protsendini varasemast palgast, tuleb oma sissetulekust investeerida oluliselt rohkem kui tavateadvuses levinud 10 protsenti. Arenguseire Keskuse arvutused näitavad, et keskmise palga teenija puhul ulatub vajalik investeering ligi 18 protsendini sissetulekust. Riikliku süsteemi kaudu tänasel päeval korraldatud kuus protsenti jääb sellest kaugele maha.
Süveneda võib uus-kogukondlikkus – see on termin, mis hõlmab tugevamaid inimestevahelisi sidemeid, rahuldumist väiksema tarbimistasemega, loodushoidu, kodanikuaktiivsust, ühistulist tegevust ja jagamismajanduses osalemist.
Tõenäoliselt näeme tulevikus senisest väiksema katvusega riiklikku süsteemi ja rohkem üksikisiku enda vastutust oma pensionipõlve toimetuleku tagamisel. Eestis on sellist järeldust teha muidugi eriti nukker – taaskord jõudsime peolaua äärde alles siis, kui teised olid juba kõhu täis söönud.
Lääne-Euroopas hakati fondide baasil pensionikogumisega pihta aastakümneid varem ja heas intressikeskkonnas. Mõned riigid on jõudnud koguda pensionivarasid määrades, mis ületavad nende SKPd oluliselt, Hollandis näiteks suisa kahekordselt. Eestis oleme 17 aastaga jõudnud 17 protsendini SKPst (teine ja kolmas sammas kokku).
Kogutud vara suurus on tähtis, sest investeerimisel töötab mastaabiefekt. Üksikinvestoril väikeste summadega on oluliselt keerulisem saavutada sama head pikaajalist kapitalikasvu määra kui suurel fondil.
Kui riigi roll väheneb ja inimesed peavad ise rohkem vastutust võtma, muutub toimetulek keerulisemaks. Kas on ehk ka mingeid selliseid arenguid tulevikus ette näha, mis inimestele abiks on?
Selle pilguga erinevaid arengutrende kaardistades kuigi palju sõelale ei jäänud. Teatud kandepinda on siiski võimalik leida hüpoteesile, et leides end olukorrast, kus riiklik vihmavari on varasemast palju väiksem, muutub ühiskond solidaarsemaks. Süveneda võib uus-kogukondlikkus – see on termin, mis hõlmab tugevamaid inimestevahelisi sidemeid, rahuldumist väiksema tarbimistasemega, loodushoidu, kodanikuaktiivsust, ühistulist tegevust ja jagamismajanduses osalemist. Kuid igaks juhuks ei maksa sellele lootma jääda.