Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2023/08/23/15542391t1hc7b9.jpg)
/nginx/o/2019/10/27/12692105t1hce17.jpg)
- Küsitlus näitas, et 74% Mainori välistudengeid tahab õppida eesti keelt.
- Vaid veerand vastanuist väitsid, et oskavad eesti keelt vähemalt algtasemel.
- Vähesest eesti keele oskusest tingitud suhtlustõrked tõstavad õpimotivatsiooni.
Mainori ettevõtluskõrgkoolis tehtud küsitlus näitas välistudengite suurt huvi eesti keele õppe vastu. Martin Ehala analüüsib oma ülevaates õpimotivatsiooni, suhtlustõrgete ja eesti keele õppe mahu seoseid.
Sellest õppeaastast alates on ettevõtluskõrgkool Mainor Eestis esimene, mille õppekavades on välisüliõpilastele 12 ainepunkti mahus kohustuslikku eesti keele õpet. Varem oli Mainori bakalaureuseõppes eesti keele õppe maht kolm ainepunkti ning magistriõppes ei olnud üldse eesti keelt. Oktoobri keskel korraldasin Mainori välistudengite seas küsitluse, kuidas nad sellesse suhtuvad.
/nginx/o/2019/10/27/12692113t1h03ff.jpg)
Küsitluse tegi Mainori kõrgkool oma elektroonilise tagasisidesüsteemi kaudu. Küsitluskutse saadeti laiali siselisti kaudu, vastamine oli vabatahtlik ning anonüümne, samas julgustasid õppejõud loengutes üliõpilasi küsitluses osalema. Küsimustik oli ingliskeelne. Vastused saatis 204 üliõpilast, see on kaks kolmandikku Mainori välistudengitest. Osalenuid oli üsna ühtlaselt neljalt õppekavalt: 70 protsenti neist õppis ärijuhtimise erialasid ja 30 protsenti IT-erialasid; 60 protsenti oli bakalaureuseõppes ja ülejäänud magistriõppes.
Küsitluse tulemused
Juba esmane analüüs seab kahtluse alla laialt levinud arvamuse, et välistudengid ei ole huvitatud eesti keele õppimisest. Nagu jooniselt näha, on 48 protsenti vastanuist väga huvitatud ja 26 protsenti huvitatud eesti keele õppimisest. Mittehuvitatuid ja ükskõikseid on alla 14 protsenti. Küsimusele, kuivõrd hästi vastab õppekavas olev eesti keele õppe maht vajadustele, vastas alla 21 protsendi, et ei vaja üldse eesti keele kursusi või sooviks neid vähem, 77 protsenti oli eesti keele õppe mahuga rahul või soovis rohkem. Rohkem eesti keele õpet soovis 75 protsenti neist, kellel ei olnud eesti keele õpet õppekavas üldse, ning 56 protsenti neist, kellel oli seda vaid kolme ainepunkti mahus. Seega pole kahtlust, et välistudengitel on niihästi huvi eesti keele õppimise vastu kui ka soovi teha seda mahus, mis tagab toimiva keeleoskuse.
Avalik-õiguslikud ülikoolid, kes, vähe sellest, et ei hooli eriti eesti keele õpetamisest välistudengitele, maksavad maksumaksja taskust nende õpingud kinni.
Kindlasti on eesti keele õppimise huvi taga soov suurendada sellega oma võimalust leida pärast lõpetamist Eestis tööd. Seda tunnistas 68 protsenti vastanutest. Kuid Eestisse tööle jäämine on vaid asja üks külg. Vastustest ilmnes selgesti eesti keele oskuse vajalikkus ka Eestis õppimise jaoks: 35 protsenti pidas seda hädavajalikuks, 25 protsenti vajalikuks ja 20 protsenti mõnevõrra vajalikuks. Alla 10 protsendi välistudengeist leidis, et eesti keele oskust pole talle Eestis õppimiseks vaja ja 10 protsenti ei osanud vastata.
Korrelatsioonianalüüs näitas, et keeleoskuse vajalikkuse tunnetamine eluks välistudengina on tugevas seoses eesti keele õppimise huviga (r = 0,57; Spearmani korrelatsioonikordaja r näitab seose tugevust skaalal 0 kuni 1, kusjuures 0,1 kuni 0,3 on nõrk seos, 0,3 kuni 0,5 keskmine seos, ja üle 0,5 tugev seos; kõik selles artiklis toodud seosed on statistiliselt olulised vähemalt 95-protsendilise tõenäosusega).
Samas on keeleõppimishuvi seos sooviga leida Eestis lõpetamise järel tööd oluliselt nõrgem (r = 0,16). Seega pole õige arvata, nagu oleks Eestisse jäämise soov kõige tugevam eesti keele õppimist motiveeriv tegur – tugevaim tegur on Eestis edukalt hakkamasaamine välisüliõpilasena. See ilmnes ka sellest, et need, kes leidsid, et eesti keel on Eestis õppimiseks vajalik, nägid ka vajadust rohkemate eesti keele kursuste järele (r = 0,40).
Õpimotivatsioon
Küsitluses uuriti ka välistudengite enesehinnangut oma keeleoskusele. 30 protsenti vastas, et ei oska üldse eest keelt, ja 44 protsenti, et teab üksikuid fraase. Alla 19 protsendi väitis suutvat rääkida lihtsatest asjadest ja vaid 6 protsenti ütles, et suudab osaleda eestikeelses vestluses. Arvestades, et üle 60 protsendi vastanuist olid esmakursuslased, ei pane suur lõhe eesti keele oskuse puudumise ja õppimishuvi vahel imestama. Tähelepanuväärne on tulemus, et Mainori kõrgkooli teise ja kolmanda aasta üliõpilastest suudab enda hinnangul eesti keeles vähemalt algtasemel suhelda 35 protsenti.
Kui ikka kesktaseme eesti keele eksamit sooritamata ei ole võimalik oma elamisluba õpingute lõppemise järel pikendada, küll see motiveerib ülikoole oma õppekavades eesti keele õppe mahtu suurendama.
Küsitluses uurisime ka seda, kuivõrd on välisüliõpilased kogenud suhtlusprobleeme eesti keele mitteoskamise tõttu. Oleme harjunud mõttega, et vähemalt Tallinnas elades saab inimene inglise keelega kenasti hakkama. Selles suhtes olid tulemused mõnevõrra üllatavad: ligi 25 protsenti väitis, et on kogenud eesti keele oskamatuse tõttu suhtlusprobleeme väga sageli, ja üle 31 protsendil oli seda juhtunud sageli. Kogetud suhtlusprobleemid olid ka väga tugevasti seotud eesti keele õppimise motivatsiooniga: mida sagedamini on tunnetatud suhtlustõrget, seda suurem oli soov õppida eesti keelt (r = 0,49). Selgus ka, et mida rohkem suhtlusprobleeme, seda suurem soov, et eesti keele kursusi oleks rohkem (r = 0,37).
Tajutud suhtlustõrgete sagedus oli tugevas seoses hinnanguga sellele, kui vajalikuks hinnati eesti keele oskust eluks välistudengina (r = 0,52). Ja sama ootuspärane oli tulemus, et mida parem eesti keele oskus, seda vähem probleeme. Seos oli siiski üksnes nõrk (r = 0,14). Nõrk seos on seletatav asjaoluga, et üle poole üliõpilastest on alles õpinguid alustanud, mistõttu nad ei oska eesti keelt ja Eesti kogemus on alles lühikene.
Kõige tugevam seos (r = 0,60) on selle vahel, kui huvitatud on välistudeng eesti keele õppimisest ja milline on eesti keele õppe maht tema õppekavas: mida väiksem eesti keele õppe maht, seda suurem huvi eesti keele õppe vastu. Seda mõjutab muidugi asjaolu, et teise ja kolmanda aasta üliõpilastel on eesti keele maht õppekavas väike või puudub, aga elu on juba näidanud eesti keele oskuse vajalikkust.
Järeldused
Küsitluse esimene järeldus on, et vajame korralikku uuringut välistudengite eesti keele õppe vajaduste kohta. Käesolevat küsitlust saab vaadelda kui esmast uuringut, mis näitas, et laialt levinud ettekujutus välistudengite väikesest eesti keele õppimise huvist ei pea paika, ja et ülikoolide poliitika hoida neid ingliskeelses mullis, nii et neil poleks ka vajadust eesti keelt osata, pärsib õpimotivatsiooni.
Rohkem eesti keele õpet soovis 75 protsenti neist, kellel ei olnud eesti keele õpet õppekavas üldse, ning 56 protsenti neist, kellel oli seda vaid kolme ainepunkti mahus.
Teiseks, arvestades välistudengite suurt soovi jääda pärast lõpetamist Eestisse tööle, tuleb seada see otseselt sõltuvusse eesti keele oskuse tasemest. Kui ikka kesktaseme eesti keele eksamit sooritamata ei ole võimalik oma elamisluba õpingute lõppemise järel pikendada, küll see motiveerib ülikoole oma õppekavades eesti keele õppe mahtu suurendama.
Kolmandaks väärib tunnustust, et väike erakõrgkool, mis majandab ennast täies ulatuses õppemaksudest ja ettevõtete stipendiumitest, suudab välistudengitele eesti keele õpetamisel rohkem ära teha kui meie kuulsad avalik-õiguslikud ülikoolid, kes, vähe sellest, et ei hooli eriti välistudengitele eesti keele õpetamisest, maksavad maksumaksja taskust nende õpingud kinni, kusjuures ministeerium annab neile veel tegevustoetusega preemiat, mida rohkem nad seda teevad.