Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/07/03/6850599t1h92ad.jpg)
/nginx/o/2019/10/27/12692100t1hbfb1.jpg)
- Mainori kõrgkool tegi mahuka eesti keele õppe välistudengitele kohustuslikuks.
- Eesti keele oskusega välistudengist lõpetanu on tööjõud Eesti firmadele.
- Avalik-õiguslikud ülikoolid puiklevad kohustusliku eesti keele õppe vastu.
Ettevõtluskõrgkooli Mainor tegevjuht Kristjan Oad selgitab välistudengitele ulatusliku eesti keele õppe programmi algatamise tagamaid ja kutsub avalik-õiguslikke ülikoole eeskuju järgima.
Tänavune õppeaasta on Eesti kõrghariduses märgilise tähendusega: esimese kõrgkoolina on Ettevõtluskõrgkoolis Mainor ingliskeelses õppes eesti keele õpe kohustuslik nii suures mahus, et õppija omandab reaalse eesti vestluskeele. Sealjuures sisaldub keelekursuste hind õppemaksus: nagu kogu oma õppe, nii katavad ka eesti keele õppe kulud välisüliõpilased ise.
Sellisel sammul on nii puhtpragmaatilised kui ka aatelised põhjused. Pragmaatiliselt on Eestil vaja rohkem tarka tööjõudu. Meie aina rohkem globaalsele turule müüvad ettevõtted vajavad IT-spetsialiste, aga ka müügi-, arendus- ja kliendihaldusinimesi. Tööjõupuudus kummitab kõiki sektoreid. Kui inimesi juurde ei tule, jääb Eesti majandus soiku, mis tähendab vähem maksutulu, vähem raha pensionideks, maanteedeks, politseinikele, päästjatele, arstidele ja õpetajatele. Eestisse tulnud välisüliõpilane, kes maksab oma õpingud ise kinni, on parimas tööeas, ettevõtlik ja pärit perekonnast, kes on juba kuhugi jõudnud.
Olles eriala omandanud, on tegu spetsialistiga, keda Eesti tööandjad saavad värvata targa äri arendamiseks. Seda muidugi eeldusel, et üliõpilane on avatud mõttele Eestisse tööle jääda ning kõrgkool on teinud endast oleneva, et tudengit kahe-kolme õpinguaasta jooksul Eestisse lõimida. Kui õppekavas sisaldub kohustuslik suures mahus eesti keele õpe, siis ei tule kandidaat, kes ei näe oma tulevikku kindlasti Eestis, ilmselt ka õppima. Õppekohad jäävad neile, kes on vähemalt valmis kaaluma varianti Eestisse ka tööle jääda. Nad saavad kõrgkoolist kaasa piisava keeleoskuse, et pääseda läbi eestlastele nii omasest võõristusbarjäärist – mis aga teatavasti haihtub, kui võõras näitab, et on võtnud vaevaks eesti keele omandada.
Välisüliõpilastele suures mahus eesti keele õppe kohustuslikuks tegemine on lähtunud seisukohast, et Eesti tulevik globaalses ja ränderohkes maailmas on olla paljurahvuseline, samal ajal eestikeelne ühiskond.
Aatelises plaanis on küsimus selles, mis on eesmärk ja mis on vahend. Kas akadeemiline vabadus on eesmärk omaette ja eesti keel juhtub lihtsalt olema kohalik keel siin maalapil, kus universiteet asub? Või on kõrgkoolidel moraalne kohustus teenida oma koduühiskonda, mille liikmed neid pealegi rahastavad?
Haridusvaldkond on Eestis detailselt reguleeritud, haridusküsimusi puudutab juba põhiseadus. Keeleküsimuses piisab, kui lugeda põhiseaduse preambulit. Välisüliõpilastele suures mahus eesti keele õppe kohustuslikuks tegemine on lähtunud maailmavaatelisest seisukohast, et Eesti tulevik globaalses ja ränderohkes maailmas on olla paljurahvuseline, samal ajal eestikeelne ühiskond.
Leidub neid, kes arvavad, et välisüliõpilastelt eesti keele õppimist nõuda on natsionalistlikult kitsarinnaline. Siin on asi pigem vastupidi: tehes välistudengitele eesti keele õppe kohustuslikuks, aitab kõrgkool kaasa Eesti muutumisele mitmekesisemaks ühiskonnaks. On eesti kultuuri huvides, et ingliskeelsed õppekavad sisaldaks nõuet õppida ära eesti keel. On Eesti riigi huvides, et ingliskeelne kõrgharidus oleks isemajandav, see tähendab adekvaatselt suurte õppemaksudega, ega koormaks niigi pinges riigieelarvet.
Ettevõtluskõrgkoolis Mainor, kus õpib veidi üle 300 välisüliõpilase, sündis otsus lisada ingliskeelsesse õppesse kohustuslikud suuremahulised eesti keele kursused umbes aasta tagasi ja õppekavad muudeti sellel kevadel. Kurioosse faktina nägi haridus- ja teadusministeerium samal ajal vaeva, et maksumaksja rahast ülalpeetavad avalik-õiguslikud ülikoolid, kus õpib üle 4000 välisüliõpilase, oleksid valmis selles suhtes võtma üldse mingit kohustust. Nagu võis kuulda haridus- ja teadusministrilt arvamusfestivalil, oli kummalisel kombel kõige suuremaks puiklejaks rahvusülikool Tartu Ülikool. Ning vaidluskohaks polnud mitte 12 ainepunkti mahus intensiivne keeleõpe nagu Mainoris, vaid kuue ainepunkti mahus eesti keele ja kultuuri õpe.
Avalik-õiguslikud ülikoolid täidavad oma lahjaks kaubeldud kohustuse seega ka siis, kui pakuvad üheainsa ainepunkti eesti keele õpet ja viis punkti ingliskeelset eesti kultuuri tutvustust. Ning sedagi õppekavas sisalduvate vabaainetena ehk mittekohustuslikuna. Seega saab kõigist Eestis õppivatest välistudengitest endiselt üle 80 protsendi oma kõrghariduse kas täiesti või osaliselt Eesti maksumaksja raha eest ja ilma, et nad peaksid eesti keelt õppima. See ei ole ei eesti kultuuri, Eesti riigi ega ka Eesti majanduse huvides.