Kristjan Oad: eesti keele õpe sõltub ülikooli meelsusest

Välisüliõpilaste sisseelamisprogramm Mainori kõrgkoolis. Foto: Mainor

Ettevõtluskõrgkooli Mainor tegevjuht Kristjan Oad selgitab välistudengitele ulatusliku eesti keele õppe programmi algatamise tagamaid ja kutsub avalik-õiguslikke ülikoole eeskuju järgima.

Tänavune õppeaasta on Eesti kõrghariduses märgilise tähendusega: esimese kõrgkoolina on Ettevõtluskõrgkoolis Mainor ingliskeelses õppes eesti keele õpe kohustuslik nii suures mahus, et õppija omandab reaalse eesti vestluskeele. Sealjuures sisaldub keelekursuste hind õppemaksus: nagu kogu oma õppe, nii katavad ka eesti keele õppe kulud välisüliõpilased ise.

Sellisel sammul on nii puhtpragmaatilised kui ka aatelised põhjused. Pragmaatiliselt on Eestil vaja rohkem tarka tööjõudu. Meie aina rohkem globaalsele turule müüvad ettevõtted vajavad IT-spetsialiste, aga ka müügi-, arendus- ja kliendihaldusinimesi. Tööjõupuudus kummitab kõiki sektoreid. Kui inimesi juurde ei tule, jääb Eesti majandus soiku, mis tähendab vähem maksutulu, vähem raha pensionideks, maanteedeks, politseinikele, päästjatele, arstidele ja õpetajatele. Eestisse tulnud välisüliõpilane, kes maksab oma õpingud ise kinni, on parimas tööeas, ettevõtlik ja pärit perekonnast, kes on juba kuhugi jõudnud.

Olles eriala omandanud, on tegu spetsialistiga, keda Eesti tööandjad saavad värvata targa äri arendamiseks. Seda muidugi eeldusel, et üliõpilane on avatud mõttele Eestisse tööle jääda ning kõrgkool on teinud endast oleneva, et tudengit kahe-kolme õpinguaasta jooksul Eestisse lõimida. Kui õppekavas sisaldub kohustuslik suures mahus eesti keele õpe, siis ei tule kandidaat, kes ei näe oma tulevikku kindlasti Eestis, ilmselt ka õppima. Õppekohad jäävad neile, kes on vähemalt valmis kaaluma varianti Eestisse ka tööle jääda. Nad saavad kõrgkoolist kaasa piisava keeleoskuse, et pääseda läbi eestlastele nii omasest võõristusbarjäärist – mis aga teatavasti haihtub, kui võõras näitab, et on võtnud vaevaks eesti keele omandada.