Enno Lend: löögi all on akadeemilise personali jätkusuutlikkus ja õpikeskkonna arendamine

Enno Lend Foto: Erakogu

Kui haridusreformi alguses oli tegevustoetus igati asjakohane, siis nüüdseks on tekkinud olukord, kus kogu eelarve kasv on puudulik ja koolide tegevustoetuse kasvu mahajäämus ei vasta ootustele, kirjutab Tallinna Tehnikakõrgkooli rektor Enno Lend. 

Esile võiks tuua seda, et kõrghariduse kättesaadavus kõrgharidusreformiga kindlasti paranes – eesmärk oli võrdsema ligipääsu tagamine kõrgharidusele ning seda ka saavutati. Kõrghariduse killustumine või dubleerimine on paranenud aga osaliselt, haridusmaastik on korrastunud ning muutunud efektiivsemaks. Kõige suurem muutus oli see, et eestikeelses õppes kadus tasuliste üliõpilaste vastuvõtt, mida kompenseeriti kõrgkoolidele. Lisada aga tuleb, et Tehnikakõrgkooli näitel osaliselt.

Kuna suur osa tasulises õppes olnud üliõpilasi katkestas pärast reformi ning astus uuesti sisse, siis selline protsess mõjutas tegevustoetuse suurust järgmistel aastatel, kuna sisseastunute ja lõpetanute suhtarv vähenes.

Kui haridusreformi alguses oli tegevustoetus igati asjakohane, siis nüüdseks on tekkinud olukord, kus kogu eelarve kasv on puudulik ja koolide tegevustoetuse kasvu mahajäämus ei vasta ootustele. Kui illustreerida Tehnikakõrgkooli näitel, siis võttes aluseks, et tegevustoetus on kasvanud vaid paar protsenti võrreldes 2014. aastaga, tuleb arvestada, et samal ajal on keskmine palk tõusnud 44 protsenti . Arvutades siia juurde veel tarbijahinna indeksi, mis on samuti kasvanud kümme protsenti, siis võib öelda, et oleme üsna raskes seisus. Tõenäoliselt on sama olukord ka teistes tehnoloogiaõpet pakkuvates kõrgkoolides.

Teisisõnu, algusperiood oli hea, kuid kogu kõrghariduse rahaline maht ei ole arvestanud hinnatõusu, mistõttu on löögi all akadeemilise personali jätkusuutlikkus ja õpikeskkonna arendamine.

Tehnika ja tehnoloogia valdkonnas tuleb arvestada ka fakti, et üliõpilane saab tegelikkuses tööle ka ilma lõpudiplomita, kuna nõudlus oskustööjõu järele on tööturul väga suur. Seetõttu on aga kõrgkoolil väga raske hoida mõistliku sisseastunute ja lõpetanute suhet – see on aga peamisi indikaatoreid tegevustoetuse tulemuslikkuse osa hindamisel, kuna selle osakaal on koguni 35 protsenti. Koolil on väga raske juhtida sellises tööjõu situatsioonis tudengite täitumist vastavale indikaatorile, kui üliõpilastele pakutakse tasuvaid töökohti.

Teatud väliste tingimuste kokkulangemisel, võib kõrgkool kaotada tegevustoetust, kuna need kriteeriumid on kõrgkooli poolt raskesti juhitavad. Näiteks töötamine ja õppeaja pikenemine. Samuti välistudengite osakaalu arvestamine, kuna võib siiski nentida, et kõrghariduse esimesel astmel ei ole välistudengite osakaal esmatähtis.