/nginx/o/2019/06/04/12229519t1hcdb4.jpg)
/nginx/o/2019/10/20/12673025t1h2901.jpg)
Puidu- ja mööblitootja Tarmeko omanik Jaak Nigul ei mõista, miks Eesti teadus tegeleb elukaugete teemadega, mis annavad kasu üksnes teadlase endi karjäärile, kuid ei lahenda ühiskonna ees seisvaid tegelikke probleeme.
Tellijale
Jaak Nigul: milleks me anname teadusele raha? (18)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti teaduse rahastamisest on viimastel aastatel palju juttu olnud ja ikka selles võtmes, et nii riik kui ka ettevõtted annavad liiga vähe raha teadus-arendustegevuseks (TA). Hoopis vähem – või pigem mitte üldse – meenub sõnavõtte, mis analüüsiksid, mida on Eesti TA kulutuste eest saanud või mida meil teaduse nime all üldse tehakse. Enamasti mainitakse rohket tsiteerimist leidnud teadusartikleid välismaistes teadusajakirjades, kuid kas artiklid saavad olla soovitav TA eesmärk?
Eesti Teadusagentuuri andmetel kasvas aastatel 2010–2017 avaliku sektori TA kulutuste kogumaht 113 miljonilt 156 miljonile ehk 1,4 korda. Võrreldes 2010. aastaga on loodusteaduste rahastamine kasvanud 1,1, tehnikateadustel 1,6, arstiteadustel 1,5, sotsiaalteadustel 2,8 ja humanitaarteadustel 1,4 korda. Põllumajandusteaduste rahastus oli 2017. aastal sama suur kui 2010. Ilmselgelt on vaadeldaval perioodil eelisrahastatud sotsiaalteadusi ning loodus- ja põllumajandusteadused jäänud tagaplaanile. Seda olukorras, kus keskkonnaprobleemid on üle ilma teravnenud ja nende tegelikud lahendused luuakse laborites, mitte tänavatel plakatitega vehkides.
Ehitamata jäänud puidurafineerimistehase saagas saime teada, et põllumajandus laseb Emajõkke umbes 170 tonni fosforit aastas. Nüüd ei huvita see fosforisaaste enam kedagi, sest tehas jäi tulemata. Minu ettepanek oleks siiski uurida, kuidas päriselt Emajõge puhastada ja kuidas muuta põllumajandus vähem saastavaks. Raha võiks võtta Euroopa kultuuripealinnaks 2024 valitud Tartu «ellujäämise kunstidele» linna ja vabariigi valitsuse lubatud 20 miljonist eurost, sest Emajõe puhtus on Tartule kindlasti ellujäämise küsimus.