Voldemar Tomusk: kõrgharidus kui meelelahutustööstus

Ülikool peab olema fun. Ahhaa teadusteater Tartu Ülikooli ees sõud ja pauku tegemas. Foto: Kristjan Teedema

Ülikoolid eraldi ja kõrgharidussektor koos on osavad oma huvide kaitsmisel ja ühiskonna oma kasulikkuses veenmisel, tihti esitades üksteisele otse vastupidiseid argumente.

Stanfordi poliitikateadlane Hans Weiler on leidnud ülikooli olevat sügavalt ambivalentse institutsiooni. Ülikool on ambivalentne õpetamise ja teaduse prioriteetsuse suhtes, oma rahvusliku ja rahvusvahelise iseloomu suhtes, õppejõu-teadlase autonoomia ja ülikooli kui organisatsiooni autonoomia küsimuses ning paljus muus, olles lausa kistud vastuoluliste väärtuste rägastikku. Huvitaval kombel on ülikool ikka ja jälle võimeline sellised olukorrad enda kasuks lahendama – teenima nii kommunismi kui kapitalismi, rajama rahvusriiki ja selle piire ületama, seisma nii tasuta hariduse poolt kui ka selle vastu. Seda kõike täielikult teaduslikel alustel. Mõnikord on aga hea vaadata asju ülikooli huvidest sõltumatult nõnda, et kriitiline hoiak võimalikuks muutub.

Kõrgharidust võib vaadata kui tööstust, täpsemalt kui spetsiifilist meelelahutustööstust. Minu vana tuttav, Jaapani sotsioloog Masateru Baba Naganost haarab mul iga kord, kui kohtume, kuuenööbist ja kuulutab: «Tead, Voldemar, investeering kõrgharidusse on investeering tarbimisse.» Meelelahutuse tarbimisse, kui olla piinlikult täpne.