Els Heinsalu: ega teaduspõlgurid kao kunagi

Teadlane teaduspõlgurit naeruvääristava plakatiga. Foto: Tairo Lutter

Mitte kunagi varem ei ole Eesti teadlased rääkinud nii palju sellest, mida nad uurivad ning miks nad midagi uurivad.

Peaaegu 15 aastat on Priit Ennet teinud Vikerraadios saadet «Labor», kus saatekülalisteks on Eesti teadlased, kes räägivad oma teadustööst. Samuti on meil «Kukkuv õun» Kuku raadios, «Novaator» ja «Horisont»... Televiisorist saab «Uudishimu tippkeskuse» vahendusel just Eesti teadlaste tehtavast kuulda ja näha. Teadusest kirjutatakse isegi päevalehtedes ja naisteajakirjades, tegutseb Eesti Teadusajakirjanike Selts... Sellest hoolimata leidub ikka keegi, kes kurdab, et me ei kuule Eesti teadusest midagi.

Sellise kurtmise peale meenub mulle hea sõber, kes humoorikalt tunnistas, et kui abikaasa ootas last, siis nägi ta tänaval ainult lapseootel naisi – pea kõik vastutulijad olid rasedad; kui aga lapsuke oli sündinud, kadusid rasedad kui vits vette ja tänavad olid korraga ainult lapsekärudega jalutajaid täis. Nii et kui keegi kurdab, et Eesti teaduse kohta ei kuule midagi, siis tundub, et ainuke rohi selle vastu on endal teadustöö tegemine käsile võtta.

Ja loomulikult soovitaksin siis pigem rakendusteadust teha, sest esiteks ei pea pidevalt kuulama kellegi hala, kui mõttetu aja ja raha raiskamine see on, teiseks on tulemuseks käega katsutav toode ja seda mõistliku aja jooksul, ning kolmandaks on suurem tõenäosus rikkaks saada. Kui aga mingi hetk jääb teadmistest puudu – näiteks ei oska mõnda diferentsiaalvõrrandit lahendada, ehkki väga oleks lahendit vaja, et seda kasulikul moel rakendada, siis ärge häbenege, otsige üles mõni vana matemaatikaprofessor, kes on selle probleemi kallal terve elu töötanud, otsige üles tema artiklid ja kasutage seal leiduvaid tulemusi.