Eksam

FOTO: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Miks puhkes viimastel nädalatel arutelu põhikooli lõpueksamite kaotamise idee üle ja mida selline muudatus endaga kaasa tooks, arutlesid Kuku Raadio saates «Keskpäevatund» Priit Hõbemägi, Urmas Jaagant ja Marek Strandberg.

«Minu jaoks kõige suurem küsimus, millele mul seni ei ole vastust, on miks,» alustas Postimehe ajakirjanik Urmas Jaagant. «Miks seda tehakse, mis on motivatsioon ja kellele see on kasulik? Võib-olla see tuleb minu erialast, et mind sellised asjad huvitavad. Aga kellele on kasulik see, et riiklikud eksamid ära kaotatakse?»

«Mul ei ole usku sellesse, et koolid, kellel on vaja näha, mis tasemel õpilased on, kuidas koolil läks, jätaksid mingid eksamid või katsed tegemata,» jätkas Jaagant. «Seda andmestikku on koolil endal ikka vaja. Kui ei ole eksamid riiklikud, siis nad on koolisisesed. Riigil jääb puudu ühtsest andmestikust, kuidas riigis tervikuna koolides õpetamine on sellel aastal sujunud. Motivatsiooni koht on hästi huvitav, aga mul vastust küll ei ole.»

Strandberg hüüatas, et ta võib oletada. «Olukord on natuke pentsik. Kui tuleb PISA test, siis kogu aeg räägitakse, kui head tulemused meil on. See on ju ka põhimõtteliselt eksam. Juhul kui see on rahvusvahelisel tasandil esile tõstetud, siis meile meeldib, et õpilasi on eksamineeritud. Pannakse Eesti haridussüsteemile hinne.»

«Ma olen näinud mitu korda seda, kuidas ministeerium võtab tööle uue inimese ülikoolist X, Y, Z. Tulnud koolitustelt, kus talle on mitme aasta jooksul põhjalikult räägitud, kuidas mittehindamine annab mingit tulemust. Ja siis ta toob selle n-ö meemi ministeeriumisse, veenab ja räägib,» jätkas Strandberg. 

«Siis tekibki see, et äkki meil polegi eksameid vaja. Hariduskorralduses järjepidevuse puudumine ja hüplikkus on väga halb. Kokkuvõttes lugesin just Sass Henno seisukohta: halb pole mitte hinne, vaid hinnang. Hindamine võib olla mõõtmine, aga kui hakkavad tekkima hinnangud, siis on halb. Kõike kurvem on see, mille puhul ma Hennoga nõus olen, et hinnangud tekivad ka siis, kui ei mõõdeta ja ei hinnata mingi konkreetse hindega tulemust. Ja siis on need hinnangud veel meelevaldsemad.»

FOTO:  Kuku Raadio

Saatejuht ja ajakirjandusõppejõud Priit Hõbemägi tõi sisse, et ülikoolis näeb ta tihti, et üliõpilasedki – aga ainult teiste õppejõudude üliõpilased – ei oska olla isejuhtivad, rääkimata siis põhikooli õpilastest. Aineõpetajad ütlevad ka seda, et kui õpilastel pole varem eksamit olnud, siis on neil gümnaasiumi lõpus veel suurem eksamihirm.

«Kui idee taga on soov vältida eksamistressi teket või seda, et õpilased peaksid kaks korda järjest sarnaseid eksameid tegema, siis mis saab, kui need inimesed lähevad ühel päeval ülikooli ja neil tõeliselt tulevad sessioonid ja palju eksameid? Eksam on niivõrd oluline osa meie haridusprotsessist, et selle algusest peale kõrvale viskamine ei ole mõistlik,» ütles Hõbemägi.

Strandberg viitas, et eksamitega on mõneti sama lugu nagu SKT ehk sisemajanduse kogutoodanguga. «Need inimesed, kes selle mõõtmisviisi välja mõtlesid, hoiatasid kõiki, et ärge kasutage seda eesmärgina, vaid kasutage seda hindamisena. Nüüd on sama lugu, et ega see, kui mõõdetakse õpilasi eksamite või hinnetega, ei tähenda seda, et eksamist või hindest saaks eesmärk. See on oluline tagasiside, aga heade tulemuste saavutamiseks kõige lihtsam tee on õpisüsteemi muutmine. See ei tähenda seda, et kui me õpetame õpilasi koostööks, loovalt töötama, see peaks automaatselt välistama eksameid. Saame ikkagi hinnata ka oma õpetajate oskust koostööd ja loomingulisust toetada.»