Peeter Kaasik: «poliitiline psühhiaatria» Nõukogude-Eestis

Foto: SCANPIX

Ajaloolane Peeter Kaasik kirjutab värskes ajakirjas Tuna, kuidas hullumajja saatmine võis teisitimõtlejatele olla isegi hullem karistus kui vangimaja. Sest neid ei saadetud tavalisse vaimuhaiglasse, vaid vangla-psühhiaatriahaiglasse, hilisema nimetusega eripsühhiaatriahaiglasse. Postimees avaldab artikli lühikokkuvõtte.

Totalitaarse ühiskonna üks eripära on igasuguse teisitimõtlemise hindamine läbi psühhiaatria kriteeriumite. Seega kujunes üheks sovetliku poliitilise nuhtlemise võtteks kahtlusaluse või tegelikult nõukogudevastase isiku saatmine kinnisesse vaimuhaiglasse.

«Poliitilise psühhiaatria» eesmärk polnud ainult teisitimõtlejate eraldamine ühiskonnast. Teine ning võib-olla isegi olulisem oli nende «vaim murda» või jätta üldsusele vähemalt mulje, et teisitimõtleja on vaimuhaige.

Teisitimõtlejate sundravi kohaldamise ideoloogilis-meditsiinilste küsimusega tegelesid peaasjalikult professor Serbski-nimelise kohtupsühhiaatria instituudi töötajad Moskvas, kes muuhulgas leiutasid mitteametlikult poliitiliste teisitimõtlejate tarbeks diagnoose ning hiljem tuvastasid neid.

Täpsemalt määratles sundravi kriminaalprotsessi koodeks ning sundravi sai vastava ekspertiisi alusel rakendada kohtu otsusel.

Psühhiaatrist eksperdi roll oli represseerimisel alati teisejärguline, ta ei olnud eksperthinnangu andmisel initsiaator ning ükskõik, millised olid tema isiklikud vaated, pidi ta uurimisalust uurima meditsiinilisest aspektist.

Kui arst oli riigitruu kommunist või muidu kuulekas, siis läks teisitimõtlejate psühhiaatriline tagakiusamine vastuollu tema arstieetikaga. Kuid alati on leidunud isikuid, kelle südametunnistus ning eetilised tõekspidamised on väga paindlikud.

NSV Liidus oli kahte tüüpi vaimuhaiglaid. Üldtüüpi vaimuhaiglad allusid NSV Liidu Tervishoiuministeeriumile ning eriti ohtlike vaimuhaigete tarbeks olid siseministeeriumi süsteemile alluvad vangla-psühhiaatriahaiglad, mis hiljem nimetati ümber paremini kõlavateks eripsühhiaatriahaiglateks. Viimastesse suunati reeglina ka poliiilised teisitimõtlejad.

Eripsühhiaatriahaiglaid, nagu ka vanglaid ja vangilaagreid, valvasid siseministeeriumi vägede üksused ning sarnane oli ka režiim.

Teisitimõtlejate suhtes rakendatud n.ö eripsühhiaatria kõrgaeg oli 1960. aastate lõpus ning 1970. aastate alguses.

Eripsühhiaatriahaiglaid kureerisid õiguskaitseorganid ning meditsiinitöötajatel oli sõnaõigust vähem.

Kui vangilaagris kaitsesid vahialust mingidki seadused, siis erihaiglas ei kaitsnud sinna suletud isikut sisuliselt miski – st vaimuhaige oli vaimuhaige ning tema proteste võis eirata.

Kui laagris oli karistus tähtajaline, siis nimetatud haiglas võis inimest kinni pidada täpselt nii kaua, kui võimud seda soovisid (formaalselt pidi küll iga kuue kuu järel komisjon asja läbi vaatama). Lisaks kasutati nendes haiglates «haige rahustamiseks» selliseid vahendeid, mis võisidki viia vaimse ebastabiilsuseni.