Greta Thunberg ja noored kliimaprotestijad.

FOTO: ILZE FILKS / REUTERS

Võib küllaltki põhjendatult eeldada, et paljud neist, kes ründavad Thunbergi ja kooliõpilastest protestijaid, tunnevad tõsist hirmu. Ja siis on palju lihtsam rünnata teisi kui pöörata pilk iseendasse, analüüsida oma tundeid ja hakata neile lahendusi otsima - nagu täiskasvanu, kirjutab Bathi ülikooli sotsiaaltöö ja psühhoteraapia teadur Caroline Hickman veebiväljaandes The Conversation

Noored kliimaprotestijad, kellega ma hiljaaegu vestelnud olen, on sattunud täiskasvanute tegude peale segadusse, isegi masendusse. Neile ei valmista muret üksnes täiskasvanute tegevusetus süveneva kliimakriisi ajal, vaid eriti üha pentsikum kriitika, millega paljud vanemad inimesed valavad kooliõpilasi üle nii meedias kui ka mujal.

Igasuguste mõistlike püüete puududes ohjeldada ülemaailmset süsihappegaasiheidet tuleks ju noorte vahetut sekkumist õieti tervitada. Aga võib-olla ei saa sellele probleemile niimoodi külma loogikaga läheneda.

Austraalia peaminister Scott Morrison heitis Rootsi koolitüdrukule Greta Thunbergile, kes pani aluse ülemaailmsele protestile, ette «tarbetu ängi» tekitamist lastes. Kas see tähendab siis, et mitte kliimakriis, vaid hoopis Thunbergi aktivism on põhjustanud laste mure tuleviku pärast? Samuti on Thunbergi nimetatud vaimuhaigeks, hüsteeriliseks teismeliseks ja iseärakuks. Prantsuse akadeemikud on kritiseerinud tema väljanägemist ning selmet võtta ette tütarlapse ÜRO kõnepuldis üles tõstetud küsimused, piirdus Donald Trump Thunbergi nimetamisega «õnnelikuks tüdrukuks, kes püüdleb helge tuleviku poole».

Kõiges selles ei avaldu vähimalgi määral kriisi pitsitava mõju tunnetamist, millele kliimaprotestijad püüavad maailma tähelepanu pöörata. Miks siis üldse reageeritakse?

Hell nahk

On väidetud, et peamiselt on Thunbergi tauninud ja alavääristanud keskealised vanameelsed mehed, kes näevad temas kui noores naises ohtu ja reageerivad seepärast naistepõlguse positsioonilt. Kuid protestijaid ei kritiseeri ainult sellised mõjuvõimsad isikud nagu Donald Trump. Ma olen kuulnud lapsevanematelt, kes on toetanud on streikivaid lapsi, et päris võõrad on neid süüdistanud «selle vaese Greta Thunbergi» ärakasutamises ja oma laste ilmajätmises «normaalsest lapsepõlvest».

Mõned vanemad, kes seisid meelt avaldavate laste kõrval tänaval, on öelnud, et juhuslikud mööda minevad naised teatasid valjul häälel, et nende peale tuleks lastekaitsesse kaevata järglaste väärkohtlemise tõttu. Kujutage nüüd seda pilti ette: veel enne koolipäeva algust seisavad nooremad kui kaheksaaastased lapsed vanematel käest kinni hoides reas värviliste loosungite taustal, mis innustavad inimesi «päästma kilpkonnad». Seejärel läksid lapsed õigeks ajaks koolitundi.

Teadlase ja psühhoterapeudina olen uurinud, kuidas kliimakriis lapsi emotsionaalselt mõjutab. Sama palju pakub mulle huvi, miks mõned täiskasvanud on noorte protestijate peale just nii reageerinud, nagu nad seda on teinud. Minu meelest on laste õhin innustav. 20. septembril 2019. aastal, mil protestiti terves maailmas, tulid Afganistani lapsed loosungitega tänavatele, kõrval täielikus kaitserüüs relvastatud sõdurid. Lapsed seadsid elu ohtu, et saata oma sõnum laiali üle kogu maailma. Samal ajal ründavad neid ja nende mõttekaaslasi sõnarelvaga mugavalt kodus või büroos viibivad täiskasvanud.

ÜRO kõnes pöördus Thunberg otse kogu maailma täiskasvanute poole murega kliimakriisi pärast. Ta rääkis oma põlvkonna purunenud unistustest ja meeleheitest. Samuti nimetas ta tegevusetust teadlikuks valikuks. «Kui teie meid alt veate, ei andesta me teile mitte kunagi,» sõnas ta. Nimetades valikut teadlikuks, võttis tütarlaps vanematelt põlvkondadelt õigupoolest viimasegi eneseõigustuse. See pidigi haiget tegema ja tagasilöögi tekitama. Kui täiskasvanult nõutakse käitumist täiskasvanuna ja kui seda teeb veel laps, siis on valla kaks käitumissuunda.

Üks on käituda nagu soovitud, see tähendab nagu täiskasvanu. Teine on ennast kaitsma asuda. Psühholoogid üritavad alati näha kaitseliinide taha, mille inimesed püstitavad, kui nad tunnevad, et miski neid ohustab. Kui näiteks keegi ütleb, et noored peaksid protestimise asemel koolitunnis viibima, siis on usutav, et nad igatsevad taga normaalsust, mis nende meelest valitses enne seda, kui kliimakriis tõusis isegi argielus nii tähtsale kohale.

Kui inimesed kurdavad, et lapsed ei mõista probleemi tegelikku keerukust ja see tuleks jätta asjatundjate arutada ja lahendada, on ehk seegi igatsus kunagise aja järgi, mil keerulisi ja raskeid probleeme sai usaldada võimude kätte lahendada, kes ju kandsid hoolt inimeste huvide rahuldamise eest.

Kui Thunbergi rünnatakse selle eest, et ta ei näita emotsioone välja, või hoopis selle eest, et ta on liiga tundeline, võib selles peituda vihje arusaamale, et kliimakriis on midagi nii koletusuurt, et see lausa toob kaasa rohkelt valusaid ja keerulisi tundeid, mille peale keegi ei taha isegi mõelda.

Üldjoontes vastab kaitsepositsiooni tugevus hirmu tugevusele. Võib küllaltki põhjendatult eeldada, et paljud neist, kes ründavad Thunbergi ja kooliõpilastest protestijaid, tunnevad tõsist hirmu. Ja siis on palju lihtsam rünnata teisi kui pöörata pilk iseendasse, analüüsida oma tundeid ja hakata neile lahendusi otsima - nagu täiskasvanu.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane