Rahandusminister Jürge Ligi.

FOTO: Laura Oks.

Vananev Eesti ja Euroopa peavad omaks võtma, et riigil tuleb enne kulutamist teenida ja säästa, riik peab püsima piirides nii rahaliselt kui funktsioonidelt, kirjutab rahandusminister Jürgen Ligi.

Suured ingliskeelsed uudistekanalid mahuksid praegu hästi ära nime alla Eurozone crisis ja need võiks üheks liita. Tähelepanu on neis kriisil ning nii selle alguse kui lõpu märksõna on euro.  Just inglise keeleruumis, dollari- ja naelatsoonis on loodud lugu «kokku kukkuvast» Euroo­pa ühisrahast, tema piirkonna lagunemisest ja nakkusest, mis levib üle maailma.

Müüdid aitavad elada ja võivad olla kasulikud, näiteks et avaldada valitsustele survet või vastupidi, endalt tähelepanu hajutada. Ent kasu on ka nende võrdlemisest tegelikkusega. Eurotsoon ei vääri kriisi nimirolli – ta pole ei vallandaja ega põhjustaja rohkem kui näiteks USA, ülejäänud EL või Jaapan. Vallandaja oli 2008. aastal finantsmull USAs, ning võlad, mille järgi kriisi tegelikult tuleks nimetada, on probleemiks kõikjal. Tegu on  üldisema üle jõu  finantsvõimenduse ja elamisega nii riigi- kui erasektoris.

Praegu on kriisi keskmes riikide rahandus, võlad ja puudujäägid, mis kisub usaldamatuse kaudu alla kogu majandust – õõnestab tarbijakindlust, varasid, pankade bilanssi ja laenutegevust. Aga on põhjust rääkida ka demokraatia kriisist.

Jutt konkurentsivõime kriisist on kasutu, sest sõltumata võimetest saab kulutada vaid neile vastavalt. Eurotsooni konkurentsivõimet ennast mõõdab kõrge positsioon lisandväärtuse alal rahvusvahelises tööjaotuses. Riigiti see erineb, ent suuri erinevusi leiab ka USA osariikide, Eesti maakondade või Tallinna linnaosade vahel, ilma et räägitakse valuuta kokkukukkumisest. Euroopas ei ole vaja mitte kulude lisamist, vaid valimist, sotsiaalsüsteemide sihipärasust, konkurentsipiirangute kaotamist, tööturu liberaliseerimist, palgakulude ohjeldamist, erastamist, ühisturu arendamist.

Turud ja reitingud on saanud võlakriisis valitsuste distsiplineerijaiks, mis ei tähenda, et nad oleksid täpsed, poleks maha maganud mulli või teeksid riikidel õiglast vahet. Suurte  turumajanduste kõrvutamiseks seepärast mõned faktid. ELi ja eurotsooni võlakoorem SKTst ulatub Eesti kuuest protsendist Kreeka 160 protsendini ning on keskmiselt üsna seal keskel.

USA-l on see näit ületamas sadat protsenti ning Jaapanil  üle 200 protsendi. USA eelarvepuudujääk ulatub üle kümne protsendi, eurotsooni oma on aga neli protsenti. Euro kurss on dollarist kindlam, majanduskasvudes pole aga suurt vahet. Eurotsoon erinevalt USAst  ei sõltu välisrahast ning väliskaubanduses on ta pigem üle- kui puudujäägis.

Otsustamine on Euroopas keerukam kui presidendil USAs, kuid just siin,  eriti eurotsoonis,  on aastaga tehtud otsuseid, mis sunnivad puudujääke ja laenukoormust vähendama ning majandust tasakaalustama. Aga tõsi on, et enim just Euroopa kannatab usaldamatuse all ning valitsustel tuleb oma maksevõimes veenda nii turge kui Keskpanka. Põhjus on üksikutes, eeskätt Kreekas, näivates paralleelides ja tegelikes seostes. Iirimaa ja Portugal ei pääsenud ning seda kriitilisem on kaitsta teisi.

Võlgu elamise hind on eurotsoonis ligi kolm protsenti SKTst intressikulu, laene tuleb aina uuendada ja juurde võtta, aga kallimalt, sest usaldus on kaotatud. Aga ei peaks olema riigi asi võtta riske ega laenukoormust. Avalik teenus ja riigi ülalpidamiskulud on ühtlane kuluvoog ja peaks olema kaetud maksutuludest.

Kriisiaja lisamurede tarbeks peaksid olema reservid, mitte laenuvajadus, nagu kahetsusväärselt võimaldasid Euroopa lõdvad eelarvereeglid ja veel lõdvem täitmine. Majanduse elavdamist  riiklike kuludega on usu korral mõistlik üritada reservide arvel ja kulusid valides. Niigi võlga kasvatanud kulumustreid ei tohi rahamassi konserveerida, ei laenu ega rahatrükiga, mida on praktiseeritud sõltuvama keskpangandusega riikides. Ka automaatsed kulukasvud, mis on Euroopas programmeeritud eraldama kodanikku majanduslikust reaalsusest, ei ole jätkusuutlik lahendus, kinnitavad riikide bilansid.

Kriitiliselt tuleb hinnata ning sõltumatu ekspertiisi ja sanktsioonidega täiendada ka demokraatiat, kui said tekkida enesetapjalik kulutase ja võlakoorem ning vigade parandus nii vaevaliselt kulgeb.

Tasuta hüved,  maksuerandid, valimatu hoolekanne,  konkurentsipiirangud või indekseeritavad palgad on poliitikutelt nõutud ja nende poolt ka pakutud. «Õigused», «huvid» ja sotsiaalsed standardid, mis regulatsioonides fikseeritud, ei ole kooskõlas maksumaksja panuse ega reaalsete perspektiividegagi. Elujõuetuid asutusi, koole, haiglaid või  päästekomandosid ei otsustata kaotada ka ilmse vajaduse korral kaitsta kvaliteeti.  Huvigruppide väljapressimine on traditsioon.

Nii streigivad Kreeka ülemakstud riigitöötajad kärbete vastu ka kodumaa sügava häbi ja  maksejõuetuse oludes, Prantsuse vedurijuhid seiskavad ka rongid, kui tuhapilv õhuruumi sulgeb, ning Soomes esitatakse tõsimeeli palganõudeid majanduslanguse põhjaski. Samas paljastavad majandusanalüüsid riikide konkurentsivõime erinevused graafikutega palgakulust tooteühikule: Saksamaa  kui selle suhte tõhus ohjeldaja on teiste riikide jaoks etalon – üllatus-üllatus –, täpselt nagu ta on etalon odava laenamisega aina kõrgema intressiga ülejäänutele.  

Otsene või majanduslik oht demokraatiale on võimalus, et võimule tulevad lihtsaid lahendusi pakkuvad äärmused. Ent ta võiks viia, vastupidi, vastutustunde ja terve mõistuse võidule, arusaamisele, et riik pole muud kui kodanike endi organiseerumise viis eesmärgiga teha nende endi raha eest ühiselt asju, mida üksi teha pole tõhus.

Kodanikel ei saa olla õigusi, mis ületavad nende summaarse panuse, aga seda panust tuleb paremini jagada. Võlakriisi lahenduse võti on riikide ja rahvaste käes, kus heaolu on maailma suurim. Demokraatia proovikivi on, kas nad suudavad selles vabatahtlikult pisut järele anda.  

Kuidas puudutab Euroopa võlakriis Eestit ja ta valikuid?  Võlaorjusest vabana ei sõltu me riik võlakirjaturu tootlustest ega tootlus meist. Ent Euroopa jääb meie koduks ja ta käekäik, kui ka  solidaarsuse suhtes on umbusku, on meile küsimus julgeolekust, geopoliitilisest kuuluvusest ja  majanduskeskkonnast, mis määrab meie heaolu.

Meie turg on Euroopas ja ekspordi najal vedasime end teistest selgemalt kriisist välja. Meie pangad on heas seisus, ent investeeringud ja laenuintress sõltuvad siiski ka Euroopast. Ja me kaheastmeline riigireitingu tõus suvel oli erandlik, ent me jääme haavatavaks, alahinnatuks ning erilise  vaatluse alla eurotsooniga koos.

Kuuleme oma olukorra ja eurotsooniga ühinemise pärast ka parastamist. Valitsus pidavat isegi kuidagi kahetsema või vabandama, et probleemidest  kas ei teatud või teatatud. Aga me oleme Euroopa võlgadest kogu aeg rääkinud, ja mitte võtmes, et see teeb tuleviku pilvituks. Oleme öelnud, et euro on ainuõige valik nii väikesele riigile kui Euroopale sellest sõltumata.

Ainuüksi kaheksaprotsendine majanduskasv ja elavnemise märgid euro-sõnumi kujunemisega sünkroonis teevad absurdseks väite, et euroga seoses pole me majandus muutunud. Mugavustest ja kulude kokkuhoiust (aastas umbes 0,2 protsenti SKTst – arvestuslik tehingukulude kokkuhoid) palju olulisem on siin usaldus ja stabiilsus, mille annab ühisvaluuta võrreldes väikese majanduse omaga.

Ka oli eurol hindamatu liitev mõju raskete kärbete ajal. «Euro pärast» oli paljudele vajalik stiimul valitsuse kinnituse asemel, et otsuseid oli tarvis Eesti rahanduse ja konkurentsivõime pärast.

Tulevikus pole meile garanteeritud midagi, nagu pole olnud ka minevikus. Rahanduslik distsipliin püsib vähestel ning poliitilises päevakorras on alati ideid suurest laenamisest «arengu» nimel või suisa «rahvuslikust laenust». Vaid kümne aasta eest tuli rahandusministril isegi parempoolsele Tallinna  linnapeale meelde tuletada, et grandioosne pealinna «kordategemine» laenuga ei tööta, kinkides talle kangi, finantskeeles laenamise märgi.  

Vananev Eesti ja Euroopa peavad omaks võtma, et riigil tuleb enne kulutamist teenida ning osa säästa. Riik peab püsima piirides nii rahaliselt kui funktsioonidelt – tugi kodanikule peab sõltuma tegelikust vajadusest ja sellest, kas ta on erainitsiatiivist tõhusam. Valimiste ajal tuleb esitada poliitikutele õigeid nõudmisi – mitte uut poliitikat, nägusid, algusi, vaid alustõdesid, mis tagavad heaolu ja tuleviku.